neljapäev, 27. mai 2010

Tööhoos...

Kolmikud armastavad väga tööd teha. Loviisa on korrapidaja. Tema valvas silm jälgib, kas kõik on nii nagu kord ja kohus. Kui olen temalt midagi palunud, täidab ta palve viivitamatult ja sirgeselgselt. Vahel muutub ta liigagi aktiivseks. Näiteks kui palun mähkme prügikasti visata, võib sinna sattuda ka mõni tee peale jäänud mänguasi või riideese- nii et pean olema tähelepanelik. Näiteks üsna mitu sokki on juba salapärasel moel haihtunud... Karl Johann on koristaja. Kogu aeg on meil nii koletult must, et vaene poiss peab alatasa tolmuimeja või harjaga ringi tuuseldama. Lapp sobib ka imehästi- seda eriti siis, kui midagi vedelat on juhtunud maha minema. Oh kus saab siis hõõruda ja puhastada! Lisann on meil aga intellektuaal. Tasakaalukas. Mitte harjaga tuuseldaja. Mitte korrapidaja. Ta ei taha häirimist. Tema töö on mäng. Ta võib pikka aega raamatut vaadata, kui keegi teda segama ei tule ja lapiga üle ei tõmba:). Täna panin talle potti veidi kamapalle, mida ta puulusikaga innukalt segas, imiteerides minu söögitegemist. Asi oli niikaua rahulik, kui teised avastasid, et Lisannil on midagi toredat teoksil. Nad tahtsid ka! Muidugi lõppes see kõik kakluse ja kisaga ning Lisann oli asjade niisugusest käigust silmnähtavalt nördinud. Siis palusin ma abi abi nõudepesumasina tühjendamisel. See mõjus! Silmapilkselt oli trio jälle rõõmus ja lausa lendas masina poole, silmis võistlustahe, kes saab mind rohkem aidata. Sellega on vaid üks "aga"- ma pean olema kärme nagu sisalik. Nad küll võtavad nõud masinast välja ja ütlevad imearmsasti "aitäh"- aga ega nad ei oota- kui ma piisavalt kiiresti antavat vastu ei võta, lasevad nad selle põrandale kukkuda, et ruttu uus haarata. Käib ju võistlus, kes on kõige tublim. Kui nüüd lisan, et nõudepesumasina ees on kivipõrand, pole vaja rohkem midagi kirjutada. Õnneks toovad killud õnne! Ega ainult pisikesed töökad pole- ka suur on tubli! Helis lõpetab üheksandat klassi ja noh, peab mainima, et elurõõmust pakatav ta neil päevil just ei ole. Aga saab hakkama. Tema kahjuks ei saa oma ärategemist nõudvaid asju mulle taldrikuna sülle visata, et kas püüan kinni või mitte. Ta võtaks hoopis minu koormat vähemaks, ühtlugu küsides, kas vajan abi. Kuiväga tahaksin hoopis temale abi pakkuda, aga ei jaksa. Piinlik, aga ei jaksa talle isegi hommikul putru keeta! Ajal, kui ta veel mu ainus laps oli, tegin seda hommikust hommikusse. Aga nüüd... Nüüd olen lihtsalt olemas. Olen, mõtlen, elan kaasa. Armastan. Armastus on kõige tähtsam. Kõike, mida teha, peaks tegema armastustundega. Oleks mul ometi tarkust seda enesele päevast päeva korrata. Siis jõuaksin kindlasti palju rohkem!

esmaspäev, 10. mai 2010

Üheksandikud

Käisin täna Helise 9. klassi lõpuaktuse koosolekul. Nii lapsed, vanemad kui õpetajad said avaldada mõtteid, milline see päev peaks välja nägema, et võimalikult meeldejääv ja kaunis oleks. Muidugi ei mõtle kõik inimesed ühtmoodi, aga küllap vaieldakse ka need punktid sirgeks, mis täna vaidlemata jäid. Nagunii tuleb ilus ja südamlik päev! Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada. Ma tahan kirjutada hoolimisest. Ma ei tea, kas lapsed saavad aru ja kui palju nad üldse sellele mõtlevad, kui palju neist tegelikult hoolitakse! Kui tähtsad nad meie jaoks on! Tegelikult on see ju loomulik. Nii peabki. Aga kuna eelmine, st. meie põlvkond tuleb "õndsast" nõuka ajast, kus kehtis stiil "vanemad käivad tööl, lapsed koolis, teineteist ei segata, kui vanemal kooli asja on, siis tingimata millegi halva pärast"- siis ilmselt just sellepärast läksid mu mõtted täna aega, kus ma ise üheksanda lõpetasin ning tekkis võrdlus sellega, mida nüüd, oma lapse sama tähtpäeva eel kogesin. Õigupoolest ei olegi mul 9. klassi lõpetamisest mingeid mälestusi. Ma ei mäleta isegi seda, kas mu vanemad olid aktusel! Rääkimata sellest, kes esinesid, kõnelesid... Meeles on vaid see, et õhtu ja öö veetsime kogu klassiga (või osaga?) minu juures ning varahommikul käisime Ülemiste järve ääres päikesetõusu vaatamas. Kellelegi ei ole midagi ette heita. Vanemad hoolisid ju minust samamoodi, nagu mina oma lastest. Südamest südamesse kõnelemist oli lõpmata palju vähem. Aga küllap nad hoolisid. Lihtsalt aeg oli teine. Kool oli rangelt kool, õpetajatest pole midagi kirjutada, kui mõni värvikam karakter välja arvata (aga see on juba teine teema). Küllap nemadki oleksid rohkem hoolinud, kui nii oleks kombeks olnud. Lihtsalt aeg oli teine. Sellest on praegu väga kahju! Siis olime meiegi õnnelikud- noored inimesed ju ei oskagi eriti õnnetud olla- ja kui oma kompleksidest ja muust, mis sind välismaailmast sissetunginuna on väärastanud, veel aru ei saa, võtadki elu täpselt nii nagu see parasjagu on. Aga nüüd, juba üksjagu elukogenuna, käib küll rinnust valus jutt, et miks pidi see nii olema. Kus olid inimesed, kes meie saatuse pärast südant valutasid? Miks nad ei öelnud meile, kuiväga nad meist hoolivad? Sain kõigest hoolimata "äärest kinni ja vinnasin end üles". Ma ei saanud arugi, kui tubli ma olen! Olin ju pidevalt kuulnud vaid halvustamist. Jah, halvustamisega kaugele ei jõua. Head lapsed kasvavad vitsata. Mul on vähemalt üks ette näidata! Üks tubli, tark ja terve närvisüsteemiga üheksandik. Varsti kolm veel! Kallid lapsed, ma ei jäta teile kunagi ütlemata, kui tähtsad ja erilised te olete! Per aspera ad astra!

teisipäev, 4. mai 2010

Aasta ja neli kuud

Oh aeg, kus nüüd toimub alles kiire areng! Tundub nagu neil endil oleks ka kogu aeg tuline kiire, nii tohutult möllatakse, jookstakse ja kakeldakse päevad läbi. Minu raugematu jõud on mõne päeva lõppedes igatahes päris otsakorral. Aga tegelikult on see ju ainult positiivne! Eriti tundub see praegu siin mõteldes ja kirjutades nii... MITTE aga siis, kui mõni nublu tuleb vastu, nuga hooletult suunurgas või teine on kusagilt mingi jubeda juhtme ära vinnanud ja üritab seda elu eest seinakontakti suruda või kolmandal on puulaaste suu täis jne., jne...
Igav ei tohi neil olla, siis läheb jamaks. Seetõttu püüan igasse päeva mõne põneva tegevuse või käigu organiseerida. Täna näiteks käisime kingaklubis. See on üks tore koht, mis pole päris pood ja seetõttu väga sobilik ka kolmikutega minekuks, kui kingi vaja. Ja kingi meil vaja oligi. Muidugi juba kingaklubis sees olles muutus minu arvamus sellest, kui lastele põnevast kohast kiiresti. Neil hakkas palav ja pidev kingade proovimine ajas nad hoopis närvi! Sellest hoolimata suutsime seal väikesel pinnal vastu pidada poolteist tundi. Õnneks oli ka õde Ellu abiks. Kolmikute sõber Laura oli ka oma emme Janikaga ja koos suutsime selle ruumi muuta tõeliseks sõjatandriks! Väljusime siis, kui pool poodi oli tühjaks ostetud ja lapsed lõplikult küpsed.
Täna oli üldse imelik päev. Hommikul sadas lund. Tundus, et isegi kolmikud olid sellest hämmelduses, aga suutsin nad päevast rõõmu tundma panna sellega, et lugesime üle rõdulaudadel rippuvad sädelevad veepiisad. Nii ei tundunudki hommik enam rusuv ja hall. Igas päevas leidub päikesekild, seekord rippusid need killud lihtsalt vihmapisaratena rõdutala küljes, iseenda raskuse all järjest pikemaks venides ja lõpuks ükshaaval maha potsatades. Ilus!
Üritan nii palju kui võimalik lubada lapsi end abistada. Kuidas nad seda naudivad! Näiteks nõudepesumasina tühjakstegemine. Nad on kolmekesi kobaras koos, haaravad oma väikeste käekestega läbisegi nõusid ja ulatavad mulle, ise võidukalt hüüdes "aitäh", "aitäh". Pean olema nobe, sest ega nemad ei oota. Kui ei võta, lasevad näiteks taldiku lahti ja haaravad järgmise, ütleme tassi järele. Mis taldrikust kivipõrandale kukkudes saab, ei ole vist vaja kirjutada. Aga kuna killud toovad õnne, ei ole ma ka väga pahandanud. Pealegi olen enamasti kärme!
Paar päeva tagasi, kui jälle sadas, lõime vihmale käega ja läksime ikka õue. Lasime oma ämbrid vihmaveetorust välja vulisevat vett täis ning kastsime sellega tulpe. Mis siis et sadas! Tulbid said vett topet, aga meil oli rõõmu kui palju- ilmselt on inimesele sisse sündinud vajadus olla vajalik. Kui kolmikuid nende töö eest valjuhäälselt kiita, on nad nii tähtsad ja rõõmsad, et juba see vaatepilt väärib kogu üritust!
Pesumasinast meeldib neile pesu ka välja võtta. Aga kuna seal ruumis on palju pesuvahendeid, pesupulbreid ja muud lastele mitte nii sobivat, muudab nende sealviibimine mind tavaliselt üsna rahutuks. Pealegi sellega juhtub ka alalõpmata äpardusi. Kuna ka meie sauna ahjusuu on pesumasina ruumis, hoiab V. seal küttepuid. Ükskord, kui olime masina pesust tühjaks teinud, arvas Loviisa, et mis ta siin nii kurvalt ja tühjalt ikka seisab- toppis puid täis! Õnneks tuli asi ilmsiks enne, kui uue pesu otsa jõudsime visata. Kena oleks küll pesumasinaga halge pesta!
Üks suur uudis on meil ka sellest kuust- Lisann hakkas seisma! Jah, ta on küll nagu vastsündinud talleke oma peenikeste ja värisevate jalgadega, aga ikkagi seisab! Minul kui emal on eriti uhke ja rõõmustav seda vaadata. Mu väike päikesetüdruk, Sina, kelle pärast olen nii palju muretsenud, ja kes Sa isegi oled kurvastanud, vaadates oma õde-venda jooksmas, nüüd on veel natu-natukene jäänud ja ka Sina võid neile naeru lõkerdades järgneda!
Jah, olgu möllu ja müristamist, olgu nuttu ja kaklust, olgu pahandust või lihtsalt pillerkaaritamist, ometi on lapsesilmad kõige siiramad, kui nad emalt abi või kaitset või kiitust või süllevõtmist ootavad. Lapsed on imelised!