Lisanni punane auto

Täna jutustan ma Lisannist, oma väikesest sirtsu-linnukesest, kes sugugi ei hooli, mida teised lapsed temast arvavad ning tegutseb alati oma maitse ja äranägemise järgi.

Ühel sünnipäeval, mis toimus liikluslinnakus, sai iga laps valida ringivuramiseks meelepärase auto. Autosid võis ka vahetada. Nimelt oli nende võimsus ja sellest tulenevalt ka liikumiskiirus erinev. Samuti olid masinad mitmes eri suuruses. Miks mitte katsetada!

Mida tegi Lisann? Tema valis enesele kohe peo alguses ilusa väikese punase kabrioleti ning muud sõiduriistad minetasid ta jaoks sellest hetkest igasuguse tähtsuse. Ta vuras mööda liikluslinnakut elegantselt ja muretult, tundudes olevat täiesti oma maailmas. Söögipauside ajal hoidis Lisann oma miniautol valvsalt silma peal- ei tulnud kõne allagi, et ta seda millegi muu vastu vahetaks!

Olen ennegi täheldanud Lisanni erilist ilumeelt ja armastust rahu ja korrapära järele. Ta ei sahmi ealeski sihitult, vaid esmalt vaatleb ning seejärel tegutseb. Selle taktikaga paneb harva mööda. 

Kirsspunane auto ja väike Lisann kinkisid mulle unustamatu vaatepildi ja õpetuse enesegi ellu. Vali sobiv auto, paras liikumiskiirus, väldi ummikuid ja hoia pikivahet. Nii on ka lehvitamine ohutu!

Armas!

Jõulurõõm

Mängisin täna kaks jõulujumalateenistust, kell neli ja kell kuus. Enne neid mänge käisime lastega mu vanemate juures jõululõunal. Imelik, laua taga istudes tundsin, kuidas täna ei jaksa minna. Oli nukker, isegi nagu pisut depressiivne olemine. Aga parata polnud, tuli end kokku võtta, sest esimene teenistus läks pealekauba otse riigiraadiosse ja seal juba järeleandmisi teha ei saa.
Kirik oli rahvast täis. Mitte nii puupüsti, kui olen eelnevail aastail näinud, aga jah, ikka seisjatega. Kõik need inimesed olid tulnud, et saada osa jõulurõõmust. Eks ole jõulurõõm tegelikult üks teatud seisund. Jõulurõõmu kogenud inimene ei pea tingimata päikesena särama või naeru lõkerdama. Seda saab vabalt tunda ka pisar silmanurgas. Oluline on vaid see, kuidas su hing jõulukirikus viibides taas lootust hakkab tootma. Minul ilmneb see tavaliselt mingis seletamatus ülevuses, mis kõik maised mured tähtsusetuks taandab. Nii ma seal siis mängisin, pidulikult ja võimsalt ning ühtäkki ei tulnud enam meeldegi, milliseid kurbi mõtteid olin lõunalauas mõlgutanud. Kirik on tõepoolest minu jõulude tähtsaim ja täiesti vältimatu osa.
Õnneks teavad mu lapsedki jõulude tähendust ega arva, et need vaid kingituste jagamiseks välja on mõeldud. Maised ajad muudavad nimelt inimese ennast täis ja siis ei jää jõulurõõmule enam südamesse ruumi. Rahust rääkimata.

2015

Aasta 2015 jääb minu mälestustelaekasse üsna erinevate, kuid eranditult ülitugevate märksõnadega.
Hullumeelselt raske on neist esimene. Ei, ma ei pea siinkohal silmas seda, mida ehk mu blogi lugedes võiks eeldada- jah, ka eraelu, töö ja õpingute ühildamine on olnud mõneti vaevarikas, kuid ülekaalukalt kõige piinarikkam on olnud jõuliselt pinnalekerkinud sisemise valu teadvustamine ning sellega toimetulek- olukorras, kus toetuda pole ühelegi inimesele peale iseenda.
"Mille peale sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui sul ta on?" See on ilus lause ning minu motoks juba mitu head aastat. Äkki just seetõttu olen tulnud toime ka selle aastaga, mis on proovile pannud kõik, mida siiani pidasin oma tugevuseks, mis on märkimisväärselt nihutanud mu taluvuse piire ning andnud võimaluse taas imestada inimese lõputu kohanemisvõime üle ning mis on taustamürast hoolimata paotanud mulle ukse oma isiklike ootuste ja vajaduste maailma. Ma ei teadnudki, et on olemas üsna rasvane piir, märgistamaks sissepääsu minu pühapaikadesse ja et olen lubanud seda nii mõnelgi porisel saapapaaril valusalt ületada. Ma ei teadnud ka seda, et tohin seda kõike taludes olla nõrk ja tunda tundeid. Raudne leedi minus taganes hapra naise kahvatuks varjuks. Haavatavuse näitamisest sai uus tugevus. Ja ma ei nurise! Tõsi, praegu ei saa ma ehk aru, milleks oli vaja tervet aastat mu elust, et kellegi teise tõde üritaks päev-päevalt seada kahtluse alla minu sobivuse, kõlblikkuse, piisavuse...
Aga just siit jõuangi selle aasta teise valdava märksõnani, milleks on mõistmine. Olen jõudnud veendumusele, et kõik inimesed on põhiolemuselt head. Igas käänulisele teele sattunud täiskasvanus võib näha tema maailmataju haavatud lapsena, mida ta lihtsalt ei oska eneses peita, mida ta väljendab just sel moel, mis tundub talle enesele turvaline, kuid mida kaasteelised võivad kogeda vastupidiselt- hoopiski mitte positiivsel moel. Te ju teate, kuidas vahel hakkab väike poiss, kes on haiget saanud, oma ema lööma? Muidugi tahaks ta tegelikult pugeda turvalisse sülle, see aga vallandaks pisarad, mida väikene mees kogu hingest peita üritab. Tark ema loomulikult ei karista. Ta võidab kallistusega lapse usalduse ja müür, mis puruneb esimese pojast vallandunud nuuksega, kui too oma sasipea ema kaenlasse surub, jääb ka meheeas tema kallite poolt hõlpsasti ületatavaks.
Niisiis- olen hakanud püüdma mõista ja loobuda kergekäelisest hinnangute andmisest. Kõige raskem on seda teha lähisuhetes, sest siin astub tihtilugu mängu ka see haavatud laps, kes elab minu sees. Ja siis ei käitu ma enam sel viisil nagu võib minust, igapäevaselt inimhingedega töötavast täiskasvanud naisest eeldada. Mõistetagu mindki.
Kolmas märksõna, õigupoolest turvaelement, mida kogu lõppeva aasta endas olen kandnud ja mida mulle väljastpoolt kummalisel kombel just siis meelde on tuletatud, kui olen parasjagu nõrkemas, on naiselikkuse jõud. Ärge ajage seda segi raudse leediga, keda postituse algul mainisin! Naiselikkuse jõud ei ole kogetav väljaspoole kiirgava tugevusena, see on pigem nagu aastate ja elukogemusega täidetud anum, kust rahumeelselt ammutada seda, mida varem harjutud välismaailmast kätte võitlema. Inimestelt, kes ei suuda või ei oska su ootusi täita.
Ma ei tahaks enam sellist aastat. Aga ma ei oleks soovinud seda ka vahele jätta. Selles aastas oli palju ilu, palju avastamist, palju lapselikkust, mängulisust, minnalaskmist. Oli ka palju pisaraid, ahastust, käegalöömist, vältimist ning enesepettust. Olen lõpmata tänulik oma neljale lapsele, kellest igaüks vääriks tegelaskuju paksus raamatus, kes oma siiruses ja eheduses olid mulle suurimateks õpetajateks ja suunanäitajateks ja kellele nii mõnelgi hullumeelsemal perioodil sain (loodetavasti märkamatult) toetuda.
Lõpetuseks tahaksin neile, kes on abielus või kooselus, panna südamele üht- kui üks teist ütleb, et tal on valus, siis nii see ka on. Ja tema valu ei ole vaid tema probleem, vaid teie mõlema. Mäletate- heas ja halvas... Homme tähistab kristlik maailm Lunastaja sündi. Tema kandis risti meie kõikide eest. Kuidas elame meie? Mõelgem hetkeks...ja siis mingem palugem andeks. Kuniks veel jõuab.
Häid jõule.

Loomake

Loviisa oli oma suure varba külge sõlminud hüppenööri: "Kuna te mulle koera ei osta, pean ma oma varbaga jalutamas käima."

R_H

R_H seisis eile Lisanni mänguväljal. Johann oli arvaja. Te ju ikka mäletate "Ülespoomist"? See on sõna äraarvamismäng: teada on vaid sõna esimene ja viimane täht ning arvaja peab pakkuma puuduvaid. Iga valestipakutud täht aitab valmida võllapuul, kuhu peale lõputuid möödapanekuid keegi aeglaselt "üles puuakse". Meie mängus on see "keegi" sebra.
Aga jah, niisiis R_H.
 Karl Johann oli hasarti täis. Ta oli eelnevais mängudes kõik minu poolt lauale pandud sõnad mängleva kergusega ära arvanud, see 3-täheline titekas pidi olema kukepea! Reh, häälis ta kuuldavalt, rih, räh... Aa, äkki on röh? Lisann raputas pead. Võllapostid kerkisid halastamatult. Rüh, rah... Poiss muutus närviliseks. Sebra pea ja keha olid juba paigas. Poisike hakkas üles alla karglema ja häälis erutunult erinevaid toredaid variante. No pole ju enam ühtki tähte jäänud! Nüüd tegi poisike juba tiire ümber toa. Tema maandab nimelt pingeid kiire liikumisega. Reh, roh... No ei tule! Viimaks lõi poisike käega ning alistus saatusele. Sel hetkel koitis Lisannile, et midagi on valesti. Ta on nimelt vasakukäeline. Vasakukäelised aga kirjutavad tihtilugu paremalt vasakule. Nii oli läinud ka seekord. Lisann kargas mängulaua tagant püsti. Oh, kaugel sellest, et ta oma viga tunnistas! Ta viipas vaid oma kõhetu käega sõna viimasele tähele, milleks oli h ja seletas veidike kõrgemal toonil: see sõna algab ju siit. Veelgi kõrgemat tooni nõudis nüüdseks juba igasuguse huvi kaotanud põgenev Johann: "Kas sa siis aru ei saa? Hiir on see see sõna! Hiir!!!"

Jõuluvanandusest

Minu lapsed küll jõuluvana ei usu. Sellest hoolimata teevad nad kogu taadi ümber käiva tralli tolerantselt kaasa, sest kes siis heast noosist ilma sooviks jääda! Tänane jõuluvana oli hästi lahe. Mõne teravkõrva jaoks kõlas ta hääl pisut Lauri Nebeli moodi, aga see selleks- tähtsaim on, et mees suutis kogu lastekarja naeru lõkerdama panna ning vanemategi aadressil tuli nii mõnigi hea "pirn". Näiteks pani ta ära minnes ette, et kolmikute isa võtaks nüüd juhtimise üle ja annaks ülejäänutele nippe... heh, teadagi milleks :)
Loviisa vedas aga kojusõidul ikkagi suu tähtsalt kriipsuks ning teatas, et tema igatahes küll ei usu, et see jõuluvana päris oli. "Nii valget habet," nentis ta teadjalt, "ei ole ühelgi vanamehel."
"Nojah, aga uskuda ju ikkagi võib," panin ette.
"Milleks?" jäi tüdruk vankumatuks.
Ehh, kogu see jõuluvanandus ja päkapikundus on sihuke piiripeal kõndimine. Ühest küljest nagu hästi vahva, aga teisest täiesti seosetu ja läbinähtav. Kui inimene tahab teadlaseks saada- Loviisa näiteks- siis lihtsalt ei saa talle suurisilmi ja vaimustusest käsi kokku plaksutades ühe jõuluaja jooksul viit erinevat jõuluvana esitleda ja muud soga ajada.
Ta vaatab sulle pisut altkulmu otsa. Lihtsalt vaatab.
Ja pärast on veelgi narrim tunne...

Kingitus

Mulle avaldas tohutut muljet ühe avalikkuse ees tuntud meesterahva (ma ei mäleta täpselt, kes see oli) lause, et "kui mu lapsel või naisel on mingi mure, võib kasvõi president ise oodata". Eks ole ju meeste seas tavapärasem pigem see, et tähtsate inimeste seas väljavalituna viibimine on justkui suurem au, kui soojuse jagamine oma kõige kallimatele. Seetõttu jagaksin täna selle inimese mõtet ka siin. Isegi kui see juhtumisi tema enda tegudes päris tõsi pole, paneb see ehk mõne lugeja viivuks mõtlema.
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", vaid on ühine mure või valu, kasvavad lapsed, kes märkavad. Nad märkavad esmalt isa murekortsu või ema veekalkvel silmi, õe pettumust või venna allasurutud kurbust, hiljem aga juba sõbra muutunud käitumist või töökaaslase imelikku hajevilolekut. Ja lisaks märkamisele tunnevad nad huvi ning julgevad küsida- mis juhtus? Kas ma saaksin kuidagi aidata? Kas saaksin olla sinu kõrval? Jah, ma loobun täna tühjast-tähjast, mida plaanisin, et olla sinuga. Ma ei karda su valu, ma ei jookse su pisarate eest peitu!
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", kasvavad inimesed, kelle peopesal seisab kunagi kogu hirmust värisev maailm.
Ja see on väga suur kingitus.

Niisama mõtted

Nüüd jäi küll postitustesse pikk vahe! Endine mina ajaks otsemaid süü kiire jõulueelse aja kaela. Aga praegune mina tõstab nina pisut nipsakalt taeva poole ja teatab, et pimeda aja tõttu on lihtsalt uned pikemaks veninud.
Tõepoolest- nii sirgeselgselt, kui sel aastal, ei ole ma oma kuhjuvaid tööülesandeid veel kärpida osanud! Ilmselt oligi selleks tarvis kahekordset töökoormust, pluss töökohta uuel erialal ning õpinguid, mis käesoleval nädalal teooria poolelt küll otsa said, kuid praktika osas veel pikalt ees terendavad.
Olen täiesti elus! Mul on piisavalt aega pere jaoks, praegugi on me maja täis piparkoogilõhna ning hommikupoole tõin raamatukogust taas portsu jõuluajale sobivat rahulikku lugemist. Olin vahepeal ühe lihtsa tõe ära unustanud- õpi selekteerima olulist ebaolulisest. Ja muide, üks nüanss veel- kui ebaoluline on olulisest märksa toredam, suuna too oluline sujuvalt kellegi teise tööpõllule ja tegele ise vähem olulisega- aga südamest! See teine, oh üllatust, võib sinule tüütust ülesandest omakorda enesele palju rõõmu leida!
Ah, mis ma ikka targutan. Ega need asjad tegelikult ikka päris sõrmenipsuga käi. Vaim on tihtilugu valmis palju enamaks, kui kehale kasulik. Aga ega kehagi rumal pole! Eelmisel nädalal tegi ta mulle "kena" kingituse mingi angiini-taolise viiruse näol ja olin lihtsalt sunnitud paariks päevaks koduseinte vahele varjuma. Mis näitab, et tegelikult tuleks koormust veelgi vähendada.
Minu meelest on praegusel pimedal ajal kõige tähtsam hea uni. Kui vähegi võimalik, lasen triol hommikuti magada täpselt nii kaua, kui und jagub- ning alles siis seame sammud lasteaeda. Tunnen, et see on hea otsus. Ka kõikidele jõulupidudele ei ole üldsegi tarvis tormata. Tihtilugu on need nõndanimetatud peod mingi mõttetu rüselemine, millel jõuludega absoluutselt mingit seost pole. Milleks oma ja laste närve rikkuda? Rullime aga taigna lahti ja teeme hoopis veel ühe plaaditäie piparkooke! Süütame palju küünlaid, sätime kaminassegi halud praksuma. Ja siis loeme. Mina loen, trio kuulab. Loe veel, paluvad nad ühtlugu pikendust. Heameelega!
Tuul vuhiseb väljas. Aga meil on mõnus, soe ja rahulik...

Kollane ja must

Kuna õde Ellu kooliaeg oli väga pingeline, ei meenuta ta seda just hea sõnaga. Ülikoolis pidavat palju mõnusam olema! Eriti hull tundub õde Ellule tagantjärgi mõteldes koolivorm. Ta ei kanna nimelt siiani koolivormi värvides riietust- õigupoolest võiks seda lausa jälestamiseks nimetada...
Eile, teel Vabaõhumuuseumisse, kus trio eelkooliga kadripäeva kombeid õppimas käis, möödusime ka õde Ellu endisest koolimajast.
"See," näitas Joss näpuga, "ongi see maja, mille pärast õde Ellu kollast ja musta selga panna ei saa!"
Tekkinud vaikuses segunes Ellu mõistmine lootusega, et ehk endal nii karmist saatusest siiski pääseda õnnestub...

Teater ja tunded

Loviisa on väga kolletktiivitundlik tüdruk. Talle ei sobi absoluutselt suurtes gruppides viibimine- vastupidi, rahvahulgad (loe: lastekarjad) tekitavad talle sellise stressi, et ta võib lausa haigestuda. Seetõttu üritan Loviisat kui vähegi võimalik, suurte gruppidega mitte koormata.
Sel nädalal oli lasteaiarühmaga teatrikülastus. Ausalt öeldes ei kujutanud ma ettegi, et sellest võib mingi probleem tulla. Aga tuli! Loviisal tekkis juba pühapäeva õhtul väike palavik, mida päev lähemale etendusele, seda rohkem ta end üles küttis, kuni lõpuks purskas välja, milles probleem:
"Ma tahan ainult oma perega teatris käia! Seal on liiga palju lapsi!" Muidugi pääses ta ühiskülastusest ja tänaseks on tervis igati vinks-vonks.
Lisannile ei valmista lastehulgad mingit muret. Ainus, mille pärast tal kulmuke veidi kortsu tõmbas, oli see, et äkki "keegi suur" istub teatris tema ette. Lisann on ju imetilluke! Õnneks lahenes seegi mure pea- kohad olid rõdu esimeses reas.
Johannile valmistab kõik tavapärasest erinev põnevust. Seetõttu vingus ta küll esiti Loviisaga solidaarsusest kaasa, küll selles võtmes, et too etendus teda ei köida, teatripäeval aga vupsas esimeste seas bussi. Johanniga peab vaid ette vaatama, et ta end liialt emotsioonidest kanda ei laseks- hulluseni väsinud Johann (keda võib näha peale laste sünnipäevi või muid pidustusi) on tohutu katsumus nii mulle kui talle endalegi.
Nii lihtsalt on. Lapsed on erinevad ja minul peab olema tarkust sellega toime tulla.
Muide, Helis oli samuti lapsena täielik erak. Tollal, noore emana, tundsin selle üle suurt muret. Nüüd aga, vaadates seda täiesti vabalt suhtlevat noort neidu, ainult muigan. Olin ikka totu!
Lisann leiab endale sõbra absoluutselt igas söögikohas, mängutoas, ujulas- isegi bensiinijaamas! Loviisa podiseb aga minu selja tagant: "Ma tahaksin ka nii osata. Aga ma lihtsalt ei saa!"
No ja mis siis! Küll Lisann ja Johann sind kampa tõmbavad! Ja kui ei tõmbagi- eks sa siis istu minu juures. Sest see oled sina. Praegu nii, võib olla kunagi hoopis teisiti.
Kogu oma erilisusega.

Ihust ja hingest

Eesti meditsiin on selles mõttes hästi imelik, et tegeletakse ainult kehakeskse raviga. Sümptomite tekkimisel ei arvestata absoluutselt patsiendi psüühilist seisundit antud eluhetkel, tema toimetulekuressursse, tugivõrgustikku- ühesõnaga inimese hingeelu on täielikult teisejärguline. Keha on nagu konteiner, mis tuleb kiiresti ravimeid täis toppida ning seejärel haiguse taandumist oodata. Aga haigus ei ole ju vaid kehas!

Huvitav, et haigla hingehoid, (kogemus)nõustamine, perenõustamine ja muud teraapiad- ühesõnaga kõik, mis inimese hingevalu tuumani ja sealt ehk ka ihuhädade tõeliste põhjusteni võiksid jõuda, tunduvad enamikule arstidest kui punane rätik härjale. Ometi teavad ju kodumaisedki tohtrid, et hinge ja keha koosravimine toob märgatavalt kiirema ning tulemuslikuma paranemise. 

On igati loogiline, et kui näiteks lapsel esinevad haigussümptomid, võiks huvi tunda ka selle üle, mis parasjagu toimub tema elus, tema perekonnas. Kogelemine ei ole vaid logopeedi ja öine allapissimine perearsti valdkond. Ka allergia ja astma ohjamine ei pruugi olla vaid pulmonoloogi pädevuses. Lapsed kannavad tihtilugu uskumatult raskeid koormaid. Pole ju mingi ime, et nende keha kõneleb, kui nad veel ise ei mõista!

Miks ei taheta teha koostööd? Keegi ei võta ju ära teise leiba! Praegu on olukord, et terapeudi, hingehoidja või nõustaja juurde pöörduvad vaid teadlikud- ja muidugi need, kel on raha, et maksta. Vaid TÜ Kliinikumi mõned osakonnad on mõistnud hingehoiuteraapia vajalikkust. Enamuse kehad jäävad aga ravimikonteineriteks ning nende hingega ei tegele mitte keegi.

Kahju.

Tegevustest

Kuna hetkel tegelen intensiivselt nii õppimise, praktika kui täiskoormusega tööga ning ei soovi ka emaksolemises allahindlust teha ning kuna vaikselt hakkab kätte jõudma viimane jõulueelne kuu, mis minu erialal tähendab töökoormuse paratamatult järsku tõusu, tunnen märkmikku sirvides üha sagedamini, et kõike hakkab saama pisut liiga palju.
Mõni inimene tundub pilgeni täiskirjutatud märkmikku väga nautivat. Ma ei usu teda väga. Kohe selgitan, miks. Eile osalesin pereteraapia meistriklassis, mida viis läbi üks maailma tipptegijaid. Aga mitte sellest ei tule täna juttu.
Et Loviisa oli veidi tõbine, jäid kõik trio liikmed võrdsuse egiidi all hommikupoole lasteaiast koju õde Ellu hoole alla. Mina pidin koolituse lõunapausi ajal nad kodust peale võtma, tagasi linna kimama ja V.-le üle andma, et tema nad siis omakorda eelkooli transpordiks. Peale koolitust pidin 10 minutiga massaazi jõudma ning sealt omakorda 5 minutiga lastele eelkooli järgi. Koju jõudes pidi mu vend ühe asja pärast läbi tulema. Võite aimata, et kõik plaanitu ei toiminud minutipealt, esines väiksemaid ja suuremaid ajalisi kõikumisi. Aga see polegi kõige olulisem. Oluline on fakt, et mul puudus täielikult tegevuste vaheline aeg! Aeg olemiseks, tunnetamiseks, tajumiseks. Näiteks massaazi lõõgastavat mõju hakkasin teadvustama alles siis, kui see juba läbi sai, kuna eelnevalt viibisin veel suurepärase koolituse mõjuväljas. Hiljem lastele kooli vastu joostes voolas aga too vähenegi teadvustus uduvihmaga rentslisse.
Mõnes mõttes on ju suurepärane, kui pole tunnet, on ainult rida tegevusi. Padumehelik mõtteviis ja saavutuspõhine ühiskonnamudel ongi suuresti sellele üles ehitatud. Küsimus on vaid selles, mida saavutada soovitakse ja kas saavutatu kuidagi ka hinge rikastab. Mõnikord on võim vaid haavatud inimese kattevari ja sada tegevust päevas üks lõputu põgenemine.
Mulle meeldib teisiti. Just need tegevuste vaheajad, kui saan end sirutada ning ümbruskonna vastu huvi tunda, või siis vastupidi, pikali visata ja kuulatada kasvõi vihma trummeldamist katuseaknal. Minu meelest just need hetked annavad õige elusolemise tunde. Minu maailmatunnetuse.
Käin palju koolitustel. Olen märganud, et teatud inimestel ei saa suhtlemisest eales villand. Isegi lõunasöögile minekuks moodustatakse gruppe. Vaat nii mina ei saa! Mul on lihtsalt vaja pisukest üksiolemise aega. Kasvõi autos.
Täna pidin kaks korda kesklinnas käima. Pimedus ja vihmast läikiv asfalt, monotoonses rütmis esiakent puhastavad kojamehed ning kummide all lärtsuvad lombid andsid piisavalt ispiratsiooni tunnetamaks, kes olen tänases päevas ning miks on mõned asjad nii nagu nad on. See üksildane autosõit moodustas ilusa silla kahe tänase töise tegevuse vahel. Õhtul jäi energiat lastega legolinnagi ehitada! Oskaks ma samasugust joont jõuludeni hoida. Märkmik tahab küll liialt dikteerida, aga ma vist ei peaks teda nii tihti avama?

Armumisest

"Õde Ellu tahab kogu aeg ainult N-iga olla", kaebas Joss mulle, "nad teevad igasugu põnevaid asju, käivad poes ja jalutamas, aga mind ei võta kunagi kaasa!"
"Mis sa arvad, miks nad nii teevad," küsisin.
"Nad on vist abielus," arvas poiss.
"Ei, abielus nad veel ei ole," aitasin kaasa mõelda, "aga äkki on armunud?"
"Vist on jah," nõustus väikemees.
"Kas sa tunned natuke kadedust, et nad ainult kahekesi käivad?"
"Tunnen küll," tunnistas poiss...
Lastega on vahva- niipea, kui mure jagatud, hakkavad köitma hoopis teised teemad! Käpuli aknalaual ukerdades päriti hetk hiljem juba järgmist: "Kuule, kas linnud armuvad ainult samasse liiki?"
"Jah, nii see on. Kurg kuldnokka küll ei armu!"
Poiss itsitab mõnuga:"Mõtle, muidu sünniks neil pika nokaga kuldnokapoeg, kes sööks konni!"

Ägajad

Just nüüd, kui käes on jälle aeg, mil enam päris valgeks ei lähegi ning madalatelt pilvedelt allavalguv hallikasvalge udu hommikuti lausa juuksejuurtele hingama ulatub, tahaksin kõigile ägajatele demonstratiivse irooniaga "ha-ha-haa!" öelda.
Ah et sa oled sellest pimedusest tüdinud? Ah et sa lihtsalt ei suuda enam? Ah et tahaksid kohe soojale maale?
Kui ebaoriginaalne!
Parem vaatle raagus puid- kaskedel on mõned üksikud kollakat tooni hoida püüdvad leheräätsakad alumistele okstele pidama jäänud, servad niiskusetilkadest tulvil. Kauaks seda nalja ei jätku! Tamm puistas oma tugevatest helepruunidest lehtedest enamiku küll juba ammu alla, mõnest läbivettinust hoiab aga millegipärast siiski kümne küünega kinni. Kellele seda komejanti vaja? Mänd, va igihaljas, on murukamara teineteise külge kleepunud okkaid täis pudistanud, jäljendades ise oma taevastes kõrguses majesteetlikku ilmet. Läbi nähtud! Laske oma lehed ja okkad lõplikult alla ning olge raagus, kurvad ja koledad!
Sama on inimestega. Ägavad- aga milleks? Mine ja nuta üks peatäis, kui vaja on! Ole mõni päev südamerahuga paistes ja pundunud! Minagi nutan novembris mõnuga, lihtsalt see igaviku tunne kriibib nii hirmsasti hinge, olles samas üüratult inspireeriv...
Lihtsalt- ära ütle, et ilm on süüdi! Et aastaaeg ei sobi!
Muidu oled nagu mina veebruaris. Oeh, ma ei taha mõeldagi... ;)

Küüned

Ilusad küüned jäävad mulle lihtsalt silma!
Need ei tohi olla liiga pikad ja kaardus nagu kullil. Siis on kõik läbi.
Neis peab olema säilinud naiselikkus ja stiilitunnetus. Aga ometi peavad nad oma veatuses olema õige pisut väljakutsuvad. Just sellised, et kui pilk peale jääb, ütled tahtmatult "wow!" Sest see on ju kunst, kogu oma maises säras! Kaduv, sest kantud kõige toimekamatele kehast, sõrmedele. Välistab vardad või nõudepesu. Ah, kuidas ma kadetsen...
Nojah, ja kui küünekandja märkab mu imetlusest pärani silmi, teeb ta muidugi näo, et see pole üldse midagi erilist. Näiteks annab nende iludustega isegi kampsunit kinni nööpida, mida ta nii möödaminnes tegema hakkabki. Aga seda ma enam ei vaata. Vaatan oma äranuditud pillimängijaküüsi ning mõtlen, et kui õige pisut kasvatada, äkki saaks üheks päevakesekski lubada, ajal, mil lapsed on... noh, maal! Käiksin kogu päeva mööda linna ringi, käed enda ees randmetest ripakil. Vahepeal nööbiksin mantlit ja kohendaksin soengut. Mul oleksid piduliku päeva puhul lokid.
Muidugi jääb see kentsakas mõte üsna pea sinnapaika. Kolm millimeetritki on liig!
Kuni järgmise "wow"-ni.

Pooleseitsmesed

Pooleseitsmesed poisid on hoopis teistsugused, kui pooleseitsmesed tüdrukud. Pooleseitsmeste poiste pea jagab kui koorelahutaja, aga nende hing on väga rahutu ja kehaliikmed ei taha kuidagi paigal püsida. Seetõttu suudab minu pooleseitmene poiss ajal, mil tüdrukud maalivad töövihikusse tähti, keelekesed püüdlikkusest suunurkadest piilumas, teha ära seitse ringi ümber maja, ajades kogemata põrandale legokarbi ja puistades möödaminnes laiali kõik joonistuspaberid. Tagasitulles võib ta nii muuseas vedada oma vihikusse ka paar hiiglaslikku tähte, noh, ikka selleks, et neid reale vähem mahuks, aga juba järgmisel hetkel köidab teda uus põnev väljakutse- hea, kui tühi tool püsti jääb!
Sel korral anti huvitav ülesanne- töövihikus laiutas A4 suurune purk, millesse paluti joonistada sügisande. Tüdrukud käärisid käised ülesse ning asusid tööde kallale- kes joonistas porgandeid, kes ploome, kartuleid, kapsaid, sibulaid. Väiksemad praod purgis pikiti täis astelpajusid- ühesõnaga töö oli põhjalik ja värvikirev.
Ja mida tegi poiss? Hee, ega ta tegemata küll ei jäta! Tal lihtsalt pole palju aega. Küll aga mõistust! Poiss värvis kogu purgi paari tõmbega oranziks ja selgituseks seisis purgi sildil igati korrektselt "ÕUNAMOS".
Kas kellelgi on ütlemist?

Issi

Mul on maailma parim issi. Kas teate, miks? Sest minu lapsesüda võis olla muretu. Ma julgesin kogu oma lapsepõlve vältel öösiti rahulikult magada, sest teadsin, et kõik on nii nagu alati- ema ja isa magavad sama rahulikult oma magamistoas, isa ei tule keset ööd purjuspäi räusates või ei jäta armuafääride tõttu üldse tulemata. Ema ei pea isa pärast nutma või püüdma olla nähtamatu, et mitte ära teenida solvanguid või kõrvakiilu jagavat kätt. Minu maailmas ei olnud mahajäetuse hirmu- pisaraid, et pean hüvasti jätma oma armsa koduga, mille lahutavad vanemad pooleks jagavad ja ahastust, et seoses eelmainituga kaotan ka ühe oma kallitest. Ma ei pidanud end tundma süüdi, kui mu vanemad ennastunustavalt karjusid või ei pidanud emaga põgenema, kuna kodu polnud vägivalla tõttu enam turvaline. Samuti ei pidanud ma mõtlema, kas mu isa armastab oma uut naist ja tema lapsi rohkem kui mind. Ma ei pidanud ennast kahe või enama koduga kohandama.
Mu isa kallistas ja suudles ema meie nähes ja me võisime õe ja vennaga veidike armukadedalt nende vahele joosta- meidki võeti embusse. Mu ema ja isa ei vaielnud kunagi, kumb neist on rohkem meiega tegelenud- tavaliselt veetis kogu pere aega üheskoos.
Kujutlege nüüd ette, et ülalmainitud teod, millest mina õnnekombel pääsesin, kuid mis päris paljude laste elu päris korralikult raputavad, oleksid pirakad kivid, mis ridamisi lapse seljakotti laotakse ning teda seejärel selle kotiga kõndida kästakse- ehk see kujund aitab mõista, millist koormat meie lapsed tihtilugu kannavad! Ühele kivile oleks kirjutatud "isa joob", teisele "ema nutab", kolmandale "vanemad karjuvad" ja nii edasi... Ehk sooviks nii mõnigi vanem seepeale oma lapse kotist mõne kivikamaka eemaldada? Äkki polekski seda nii raske teha? Vaid rumal saab arvata, et laps ei mõista, ei tunne, ei tea. Lapsed on väga targad ja tundlikud. Ja nad tahaksid meid niiväga adata!
Mina sain olla laps oma lapse maailmas ja mitte tunda vastutust, mis mu õlgadele liig raske. Hindamatu osa sellesse maailma andis just mu isa. Olles, jäädes ja armastades.
Seetõttu ongi mul maailma parim issi.
Aitäh Sulle!

Narkoos

Ostsin ökopoest kanepikrõpsud tumedas shokolaadis.
Sõna "kanep" tekitas trios ärevust- nad teavad, et narkootilise ainena pole kanep sugugi hea (kuigi kinnitasin, et tegu pole selle kanepiga). Teatav ohutunne hoidis nad siiski mu krõpsudest eemale. Küll aga mitte Helist...
Kui eile koju jõudsin, oli Joss ärevil. Ta viipas elutoa poole ja küsis:"Emme, kas sina jätsid narkoosi diivanile?"
What?
Diivanil vedeles kausike minu kanepi krõpsudega. Mul läks ikka päris tükk aega, taipamaks poisikese mõttekäiku. Kas teie saite aru? :)

Suits

Arutame lastega autosõidul taaskord suitsetamise kahjulikkust.
"Suits on nii vastiku haisuga, öäkk," põlastab Loviisa.
"Suitsu toss ajab mind köhima," kirtsutab Lisann nina.
"Pealegi," jätkab Johann tagapingist asjatundlikul toonil, "sisaldab suits giljotiini!"
See on juba tõepoolest hirmuäratavalt eluohtlik.

hälloviin

Saatsin täna ukselt tagasi lapsed, kes eestlaslikult tasasel häälel "komm või pomm" sosistasid. "Tulge mardipäeval," julgustasin.
Tegelikult olin veidi häiritud. Esiteks- mul polnud neile ühtki kommi anda. Teiseks- olin hoopis teisel lainel, põletasin köögis vaikselt küünalt ja mõtlesin lähenevale hingedepäevale. Kolmandaks- ma ei arva, et ameerikast sissetulnud püha peaks tingimata ka eestlaste kalendrisse juurutama. Kuidagi paljuks läheb novembrikuus neid kerjakotiga ringikõndimise päevi...
Aga kui keegi teine on muul arvamusel, lasku aga rõõmsalt käia! Meil käib värav lukus ka.
Kõik tuttavad lapsed võivad aga igal sobival ajal meile lihtsalt mängima tulla!

Eestlaste tants

Loviisa: "Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?
Oot, misasja?
Loviisa: "Kas sa ei mäleta siis?"
Mkmm. Ausalt!
Lisann (teisest toast):"Kuule, nad laulsid vist ikka!"
Johann:"Jaa, laulsid Eesti vabaks!"
Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest!
Jajah, lapsekesed, muidugi ma mäletan laulvat revolutsiooni- aga olin hetk tagasi ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu... :D

Kirik

Mu vanavanaema oli vaga ja usklik naine. Ta elas üheksakümne ühe aastaseks ning mäletan teda ikka palumas Taevaisa poole, et too teda ometi enese juurde võtaks.
Ma ei tea, kas seetõttu, kuid kiriku teema on mind alati paelunud. Kui olin seitsme- kaheksa aastane, suvitasime toonase sõbrannaga Kadrinas ning lehitsenud ühel päeval juba selleks ajaks lahkunud vanavanaema kirikuraamatuid, otsustasime üheskoos, et hakkame nüüd ka usklikeks.
Võtsimegi gooti kirjas lauluraamatu ühes ning läksime pühapäeval kirikusse. Teenistusest ei mäleta ma suurt midagi. Mäletan vaid seda, et kirikus olid mõned vanad naised, kes meid uudishimulikult piidlesid. Meie suurim probleem oli aga hoopis see, kust leida lauldavate koraalide numbreid. Meil ei olnud halli aimugi, et kiriku seintel rippuvail tahvleil olid need kenasti kirjas. Lappasime oma vana raamatu lehti (mis polnud niikuinii parasjagu kasutusel olev, vaid pärit ehk eelmise sajandi vahetusest) ning loomulikult ei klappinud ühedki sealsed sõnad orelilt kostva viisiga!
Usklikuks "saamisega" läks peale seda ebaõnnestumist veel kõvasti aega.
Ometi on toosama Kadrina kirik mulle mõnes mõttes siiani kirikutest kõige tähenduslikum. Ilmselgelt on see sügavalt seotud minu identiteedi ja juurtega, kandes endas igaviku ja ajatuse müstilist hõngu. Liiga lihtsustatud lähenemine oleks öelda, et kuna Kadrina kirikumõis oli mu esimene kodu, mõjutavad minu esmamälestused kõiki edasisi tundeid ja aistinguid. Ei, need tunded ja aistingud on tekkinud juba ammu enne mind, ületades sugupõlvi ning põimudes nähtamatute juurtena kõikide nende eiisade ja esiemadega, kes tänaseks puhkavad Kadrina kirikuaias.
Aga muidugi on mul selle paigaga ka isiklik suhe. Mu tudenginoortest vanemad, kel polnud veel Tallinnas eluaset, kolisid ajutiselt koos vastsündinust minuga ema vanemate juurde Kadrina kirikumõisa. See asus otse surnuaia kõrval ning kirikuni oli sealsest välisuksest vaid mõnikümmend meetrit. Mu mäletamist mööda oli ses majas rodu imetillukesi veevärgita kortereid. Meie korter asus vasakpoolse paraadna teisel korrusel ja kõik selle kolm akent avanesid vanaema aiamaa suunas, mis asus kirikumõisa taga, olles järsust nõlvakust alla minnes viimane enne võpsikut.
Mu vanaisa mängis Kadrina tuletõrje orkestris, millest omakorda moodustus punt vaskpillimehi, kes matustel mängimas käisid. Mul ei lähe eales meelest need arvukad korrad, mil vanaemaga aias viibisime ning ülalt kiriku poolt hakkasid esmalt kostma ühtlased, aeglased kellalöögid, seejärel aga kaigus üle nõlva kaeblik puhkpillimuusika. Vanaema sirutas selga ning nentis mõnigi kord umbes nii: "Näe, A. kantakse välja. Noorelt läks!" või "Nojah, see on nüüd see B, kes end surnuks jõi" või "Täna on suur matus, üks Neeruti kandi naine uppus ära, lapsed jäid maha..."
Minus tekitasid need lausejupid kahetisi tundeid- ühelt poolt õudust, teisalt põnevust. Tänaseks on toonased tunded asendunud üksikute mälupiltidega- valge kirikutorn paistmas põlispuude raagus latvade vahelt, vanaema kasvuhoonest järelejäänud üksikud vaiad, sisselangenud katusega kõrvalhoone, koltunud lehed- reaalsuses, paralleelpiltidena minevikust lokkav aed, taamal kaagutavad haned, maailma parim ronimispuu, minu inimesed, kõlama jäänud lausejupid, kirikukell...
Küllap kohtab tegelikkustki fantaasiates, mälestuste ja muinasjutu piirimail, igavikus ajatuses, kus minu valu ei ole vaid minu, ja minu rõõm ei kuulu vaid mulle, sest seda on maitstud juba ammu enne mind ja maitstakse ka pärast.
Aga see kirik on otsekui pidepunkt, vaatad mõisa, alevi või Viitna tee poolt, minevikust, olevikust või tulevikust, reaalsusest või kujutelmast. Ta valge torn paistab kõikjale.
Rahulik on olla.

Hammas

Loviisa ülemine esihammas loksus päris pikalt, enne kui suust välja kukkus. Loviisa meelest nägi  hammas välja kukkudes päris nunnu, kuid pisut verine välja ja ta otsustas, et peseb selle esmalt puhtaks, seejärel pistab padja alla haldjat ootama. Jah, Loviisa kahtlustas küll, et ema ja haldjas võivad olla üks ja seesama isik, aga see, mis järgnevalt juhtus, ei lasknud Loviisat neisse probleemidesse põhjalikumalt süübida.
Hammas kukkus nimelt kraanikaussi. Noh, ikka sealt vee äravoolu august sisse. Oi, see oli alles hoop! Loviisa oli hammast väga armastama hakanud ning ta ei tahtnud oma suure kaotusega kuidagi leppida. Valju nutu saatel nõudis ta torumeest, kes hamba otsemaid päästaks! Millegipärast aga torumehega ei kiirustatud.
Õnneks on Loviisal ema. Loviisa ema armastab Loviisat väga. Loviisa ema ütles, et paraku ei ole ta küll torumees, kuid kurbusest võib aidata jagu saada küll. Loviisa ei uskunud ema juttu. Ta kurbus oli parasjagu laineharja tipul, rõõm näis sealt vaadates võimatu. Loviisa kinnitas pühalikult oma eluaegset rõõmutust.
Aga joonistada sulle ju meeldib, uuris ema.
Mis see siia puutub, raputas Loviisake nuuksete saatel pead.
Sa joonista mulle õige oma kurbus, pani ema ette, tahaksin niiväga näha, missugune see välja näeb.
Kurbus tuli välja ühe igati õige Kurbuse kohane. Ta oli pruun, alt ja pealt ogadega kaetud elukas, kel ühel peapoolel kolm silma, kui lestakalal (lestal on küll kaks, aga mis siis!). Loviisa uuris Kurbust ja nutt jäi järele.
Aga joonista nüüd Rõõm ka Kurbuse kõrvale, pani ema ette.
See oli hea mõte! Rõõm tuli rohelise kassi nägu. Kõik kes vaatasid, said aru!
Loviisale meeldis Rõõm väga.
Kas Rõõm ja Kurbus omavahel Sõpradeks võiksid saada, tahtis ema teada.
Loviisa mõtles veidi ning noogutas. Ta joonistas Kurbuse kätte jäätise. Teise kätte tuli lill. Rõõmul oli õhupall käppade vahel. Kusagil pidavat olema ka nõel- kui õhupall katki susata, olevat see paksult komme täis!
Mõnikord võivadki Kurbus ja Rõõm käsikäes käia, kas pole? Võivad, noogutas Loviisa jälle innukalt. Kõik meie tunded on vajalikud ja head. Kui ühest kasvab välja teine, on kõik korras. Jätkuks meil ometi oidu oma lapsi vaadata!
Seal nad nüüd mängivad- üks on tumm ja teeb viipekeeles oma tundeid selgeks. Teised karglevad jalalt jalale ja arvavad. "Igavesti kurb" naerab lausa laginal.
Hammas torustikus ei lähe enam kellelegi korda!

Küünal

Vaatasin täna pikalt küünlaleeki. See pidavat rahustama. Mul on seljataga kaks pikka teraapia-õpingu päeva, kuhjaga eneseanalüüse, omi ja võõraid mõtteid, naeru ja pisaraid.
Küünlaleek hüppab. Vari ta külgedel tantsiskleb kaasa. Asetan kumerad peopesad ümber tulekuma. Leek annab pihkudele soojust ja taltub hetkeks. Siis aga jätkab uue hooga, ehk ägedamaltki kui enne. Mu silmad ei leia võbelevas leegis rahu. Hakkan temaga mõttes tõrelema. Mis hüppamine see siin täna olgu!
Leek tõmbub häbenedes vähemaks. Ta surub end tihedalt vastu tahti. Sinine värv leegi alaosas suureneb. Kollane jääb järjest kahvatumaks. Lõpuks ongi ainult tilluke sinine. Ning siis leek kustub. Säde tahi otsas saadab lae poole kitsa hallika vine. Siis kustub seegi. Järelejäänud küünlarasv hangub aeglaselt valgeks kõvaks massiks.
Vajutan küünla hõbedase kesta aeglaselt lapikuks.
Tunnen, et mul on selleks praegu täielik õigus.

DNA

Väike poiss jookseb paljaste jalgade pladinal unesoojana minu voodisse. Ta on pehme ja armas- kuid täiesti ärkvel ja täis tegutsemistahet. Mina tahaksin veel veidike suigatada.
Naks, naks!, sikutavad väikesed sõrmed halastamatult mu juuksekarvu.
Aiaiai!, mida sa teed!?
Kuue puuduva piimahambaga suu läheb kõrvuni naerule:"Ma otsustasin, et võtan täna lasteaeda kaasa sinu DNA!!!"

Lugu

Kas olete kunagi proovinud oma elu jutustada nagu lugu? See algaks teie sünniga- nii nagu teile sellest on räägitud. Järgneksid lapsepõlvemälestused, seigad, mis kirkamalt meeles, inimesed, kes kelle mõju ehk tänagi avaldub, väärtushinnangud, vanemate ning vanavanemate pärand, kallid paigad.
Järgmises alalõigus mõelge kooli ja sõprade peale. Viige mõtted ka õpetajatele. Tunnetage toonaseid tundeid ja lõhnu. Käige läbi koridoride ja klassiruumide. Mõelge, mis teid sel ajal enim kõnetas. Mis põhjustas valu ja meelehärmi.
Nüüd liikuge teismeikka ja vaadake julgelt otsa oma toonastele tunnetele. Protestivaimule, esimesele armumisele, enesehinnangule, kodusele toetusele- või ehk konfliktidele?
Täiskasvanuiga vaadelge nii isikliku elu kui karjääri tasapinnalt. Kuidas on läinud? Millised lootused on täitunud, millised luhtunud? Mida peate suurimaks saavutuseks, millest pigem ei kõneleks? Millised nüanssid mõjutavad teie abielu või selle purunemist? Jutustage ausalt, ärge häbenege oma tundeid, reaktsioone. Kui jõuate tänapäeva, siis mõelge, kas see peatükk, millele tänane õhtu punkti vajutab, on saanud õnneliku lõpu? Või on see ehk alles poolel teel õnne poole? Peaasi teie loos on see, et ükski peatükk ei muutuks painajaks, katastroofiks või lõputa õuduseks. Aastatepikkused lahendamata probleemid ei ole naljaasi- ei jutustajale ega kuulajale. Tehke parem oma elust muinasjutt! Muinasjuttudes on küll rohkelt kriise, hirmsaid seiku ja valesid valikuid. Aga muinasjutt ei muutu kuulajale tüütuks ning see lõppeb alati õnnelikult.
Kas olete jutustamiseks valmis?

Heureka

Heureka! Avastasin, miks ühtede muusikutega on koosmusitseerimine imelihtne, teistega aga üsna vaevarikas. Ma pole sellele kunagi varem nii konkreetselt mõelnud!
Asi on nimelt selles, et mõnedega olen inimtüübilt sarnasem ning meie ootused muusikateose kvaliteetsest esitusestki kattuvad juba esimesel koosmusitseerimise korral. Hea lihtne variant!
Teine tüüpkond on aga kardinaalselt erinev (ja mitut moodi erinev- fraasis, tempos, karakteris jne.). Nende puhul tuleb minul kui saatjal kasutada tehnikat, mida õppisin hiljuti Imago-paariteraapia koolitusel. Nimelt tuleb mul "minna üle silla" nende maailma. Vaid sel juhul suudan tajuda, miks üks või teine just talle omasel viisil musitseerib. Aimates intuitiivselt interpreedi sisemaailma eri nüansse, peegeldan saatjana läbi muusika tagasi ta enda tundeid, hakates ühtlasi mõistma ta valikuid fraseerimisel või tempo osas ning aidates kujundada muusikalist tervikpilti just temale sobival viisil. Tema omakorda tunneb end minuga turvaliselt ning asi toimib. Minu arusaamal muusikast pole sealjuures mingit tähtsust!
Lihtsamalt öeldes on paindlik lavapartner peaaegu sama tähtis, kui paindlik partner elus.

Kas oled sa kunagi mõelnud

Kas oled sa kunagi mõelnud,
et kui ma oleksin asi,
mis sorti või brändi või marki,
kas nukk või ehk hoopiski masin?

Kas oled sa kunagi mõelnud,
et oleks ma odav või kallis?
Kas pakitud kulda ja karda
või kortsund pakendis hallis

ma lebaks? Kas oled sa mõelnud
mis minuga olekski teha?
Ma oleksin asi ja poleks
mul hinge ja südant ja keha...

Vaid kest. Kas siis brändi või marki
või leitud või Humanast toodud.
Kas katki või terve või poolik.
Või siiski ehk... Jumala loodud?

Igatsus

Mul tekkis kange igatsus sõita soojale maale!
Aga ma ei tahaks sugugi randu, mis vallutatud turistide hordide poolt. Ei tahaks vaatamisväärsusi, ekskursioone, aastaarve ning hindade üle kauplemist.
Tahaks inimtühjust ja palju, palju soojust. Lainete tasast loksumist. Kahisevaid palmioksi. Kuuma liiva selja all. Lindude sädistamist.
Inimtühjus on siiski kõige olulisem!
Hmm, pean ilmselt Muhusse sõitma.
Soojuse, palmid ja liiva saab juurde mõelda...

Inimesed

Õppisin nõustamiskoolitusel, et igas sekundis hõljub meie ümber 200 miljardit bitti infot, millest aju mitteteadvustatud infotöötluse tasand haarab endasse sekundis 9 miljardit bitti.
Ma ei tea, miks mulle see fakt hetkel meenus- õigupoolest hakkasin hoopis oma tänast päeva meenutama, püüdes seda teha eelkõige inimeste tasandil. Proovige teiegi korra mõelda kõigile neile tuttavaile, kellega täna kasvõi korraks ja kasvõi telefonis kõnelesite. Mis oleks esimene, mis ühe või teise kohta tänase päeva taustal meenub? Minu mälupildid on siin:
Ta oli õnnetu, et vastas kaks küsimust valesti.
Ta soovis mulle õhtul sada kaitseinglit.
Ta rääkis köögis midagi nii pinevalt ja valjult, et lõpuks läks hääl ära.
Ta nuttis, kuna tädi on suremas.
Ta naeris, kui ma lõõtsutades uksest sisse tulin.
Ta lehvitas.
Nad kallistasid mind koos.
Ta ütles, et mul tuleb siiski see laulatus ise mängida.
Ta mainis, et see mees surigi ära.
Ta ütles, et kõigepealt tahaks küll midagi süüa.
Ta ei olnud ju üldse lühike!
Ta tahtis teada, kas ikka tegin selle ülekande ära.
Ta teatas, et kõik kolm tegid tegid täna eripedagoogile koolivalmiduse testi.
Tal oli punane jope.
Ta ütles, et mängigu nad õues, ärgu tuppa tulgu.
Ta arvas, et ehk ta paraneb.
Ta küsis, kuidas tänane kava oli.
Ta avaldas imestust, et olen juba valmis.
Ta tundis huvi, millised kombinatsioonid on vabad.
Mõelda vaid, kui palju erinevaid elusid ning kui huvitav on juurelda, mida mina neist täna endasse haarasin! On seda palju või vähe, on see vaid taustamüra või mõjutab kuidagi ka mind? Kas ma homme mäletaksin neid fakte, kui täna poleks üles kirjutanud? Ei tea.
Igatahes said kõik need inimesed mulle praegu kuidagi omaks ja armsaks.
Ehk see polegi nii tähtsusetu?

Hüpped

Loviisa hüppab hüppenööriga. Õigetpidi hüppamine tuleb ideaalselt välja. Lausa kakskümmend hüpet! Aga vaat tagurpidi hüpped, need ei taha hästi edeneda. Kaks-kolm hüpet, ei enam.
"Ah pole viga," lohutan mina.
"Pole viga jah,"on ka Loviisa päri,"kui mitte enne, siis pulmadeks saab ikka selgeks!"

Veel ühest raamatust

Trio loeb ka palju. Õigemini loen mina neile ette.
Viimane laste lugemiselamus väärib samuti äramärkimist. See on Ketlin Priilinna "Roosi ja Liisu seiklused", kus lihtsal ja põneval viisil, jänkutüdrukute kaotamise ja leidmise taustal seletatakse lastele ära elu tähtsad väärtused- sõprus, julgus ja abivalmidus, heidetakse pilk erinevate laste erinevatesse kodudesse, kõneldakse rikkusest ja vaesusest, üksindusest ja kiusamisest, vanemate suhetest ja (vähesest) ajast lastega, usaldusest- ühesõnaga paljudest lapsele selgitamistvajavatest asjadest.
Minu kallikesed olid sellest raamatust väga põnevil ning ootasid lugemisõhtuid väga. Mul oli ääretult hea meel tõdeda, et nendes on palju empaatiat, nii peitis näiteks Karl Johann pea teki alla, kui raamatu Jan ja Helen astusid sõpradega üheskoos kiusajate vastu, Lisann imestas siiralt, kas last saab tõesti tõesti narrida ainult sellepärast, et ta on paks (saab, saab, noogutasin mina, ja kuidas veel, mäletan kõiki kooliajal narritatud paksukesi ülihästi!), Loviisal oli aga hea meel, et Gertrud, kes esialgu oli üks ülbe ja ennasttäis tüdruk, muutus ja teistega heaks sõbraks sai. "Tal polnud ju ühtegi sõpra," leidis Loviisa," ta ei teadnudki, kuidas sõpradega käituda! Ta ju istus seni ainult arvutis, isegi vanematel polnud aega temaga tegeleda!" Väga õiged tähelepanekud!
Hindan meie lugemisõhtuid väga! See on tõeline kvaliteetaeg!

Raamat

Loen üsna palju, aga tavaliselt ei ole siia oma isiklikke "raamatuarvustusi" postitanud. Teen seda oma käsikirjalise päeviku vastavatel lehekülgedel, kuhu kirjutan loetust lühitutvustuse, et hiljem meenuks, mis sisu pealkirja all peitus ning lisaks märgin subjektiivse hinnangu meelimisest või mittemeeldimisest.
Täna teen aga erandi.
Nimelt lugesin eile õhtul ühe hingetõmbega läbi Kerttu Rakke poolt kirja pandud loo "Pimedusest välja", mis tekitas minus nii tugevad emotsioonid, et mõtlen sellele üha uuesti ja uuesti. See tõsieluline raamat jutustab ühe lastekodupoisi, Janeki elust, kes üheainsa eksliku diagnoosi- "imbecillitas"- tõttu oma haiguspaberitel sattus kõige jubedamasse kohta, millest oma senise elu jooksul Eesti lastega seoses olen kuulnud- Imastu Laste Internaatkoju, lamajate osakonda- kuigi poiss suutis ilusti käte abil liikuda ja tema mõistus oli samuti korras. Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mida tema ja ta saatustekaaslastega selles jubedas majas tehti (soovijad võivad ise lugeda), kuid fakti,et hilis-nõukogude ja varajase vabariigi aastate lastekodus midagi nii õõvastavat sai toimuda, tõrgub mõistus lihtsalt vastu võtmast. Ja kui kohutavalt pikka aega see kestis! Kirjeldatute kohta, kes selles asutuses puuetega lastega, nende kõige kaitsetumatega, töötasid, on raske öelda sõna "inimene". Need olid julmurid, lastepiinajad, vargad ja mõrtsukad(!), kes peaksid  ammu trellide taga istuma. Loost selgub aga, et mõnigi neist jätkab ausa näoga sealkandis oma igapäevaelu tänagi. Nõrganärvilistel ei soovita ma kohe kindlasti seda raamatut lugeda!
Ülalmainitud paigast mitte väga kaugel elasid mu vanavanemad. Nende majas elas mu lapsepõlves perekond, kelle kolmest lapsest kaks olid vaimupuudega, üks sügavaga. Mäletan vägagi hästi üldlevinud seisukohta, et vigased lapsed sünnivad vaid joodikutel. Mingit kaastunnet nende vastu nõuka- ajal ei õpetatud. Pigem narriti, et näha "mis loll teeb". Julm? Kohutav, ütlen täna.
Kui mu sugulase käelabal avastati sündides liigsõrme meenutav moodustis, (mis ülikiiresti ära opereeriti), oli suguvõsa šokk sedavõrd suur, et juhtunust räägiti vaid sosinal ja kardinate taga. Samuti räägiti pool-sosinal, et kellelgi olevat minuvanune vigane laps, kes istub vaid toas. Mäletan siiani, kuidas seda last kujutlesin. Hommikumantlis, köögilaua taga- nii nagu ma ise tavaliselt haigena olin...
On hea, et see kõik on minevik ning nüüd on asjad palju paremini. Kuid kas ikka on? Viimasel teraapia koolituspäeval tuli arutelu-teemaks küsimus, kas näiteks psühholoog saaks psüühikahäirega inimest ära kasutada? Noh, ükskõik mis võtmes, aga teha midagi sellist, mis ei käiks kokku ameti-eetikaga. Siit-sealt kostis arvamusi, et küllap saaks, sest ega patsienti ei kuulaks nagunii keegi, kuna "see on ju täiesti hull".
Meenub lugu, mida jutustas ühe autistist noormehe ema. Nimelt noortel autistidel, kes saavad täisealisteks, ei ole enam kusagil kohta. Nendega peaks tegelema spetsiaalse väljaõppega inimesed, keda aga Eestis pole. Tavalisse päevakeskusesse autistid ei sobi, hooldekodusse samuti mitte. Sügavama autismidiagnoosiga inimesed võivad juba vähimagi muudatuse korral (kas päevakavas või toidusedelis vms.) endast välja minna ja märatsema hakata. "Nad ei tule sellega toime", ütles see ema, mõeldes väljaõppeta töötajaid. "Ta hakkab märatsema, nad kutsuvad kiirabi, mu poeg sõidutatakse psühhiaatriahaiglasse, seotakse rihmadega kinni, tuubitakse pealaest jalatallani rahusteid ja unerohtusid täis. Ärgates ei saa ta tükk aega aru, mis toimub. Ja kõik õpetus, mis juba ilusti toimis, peab algama otsast peale."
Meenub üks teine lugu. Hooldekodu, kus ei räägita kunagi surmast. Kus surm on ometi iganädalane külaline. Kus kõik aimavad, kuid keegi ei ütle midagi. Tühjaksjäänud kohtadele paigutatakse ruttu uued. Keegi ei süüta küünalt, ei mälesta. Kuidas selline asi saab täna Eestimaal võimalik olla?
Näiliselt võivad asjad tõesti paremad olla. Tegelikkuses oleneb ikka niivõrd palju inimesest, tema halastusest, headusest, armastusest. Kalgi südame tunneb ära nii surija vanur, kui liitpuudega väikelaps. Nõrgemaga kahekesi olles võivad vaid seinad tunnistada...
Olin kevadel praktikal Diakooniahaiglas. Dementsete osakonnas veetis oma elupäevi J. Mind hoiatati, et temaga pole mõtet kuigi pikalt juttu vesta, ta lood pidavat ka pidevalt muutuma. Nii oligi. Üks asi aga ei muutunud kunagi. J. igatsus armastuse järele. "Väike tüdruk", ütles ta mulle iga kord, "kui sa teaksid, kuidas ma tahaksin kedagi hoida ja kallistada... ma tahaksin, et keegi viiks mind mu ratastooliga jalutama, ükskõik kuhu... ega kõik hooldajad pole ühtviisi head, mõni on südamest väga kuri, neid ma kardan... aga sina, väike tüdruk, võiksid mind ikka vahel vaatama tulla..." Viimasel praktikapäeval ütlesin seda ka J.-le. Ta ei öelnud, mulle tavapäraselt- väike tüdruk, tule mind ikka vaatama. Ta teadis, et ma nagunii ei tule. Ta vaatas mu minnes hoopis mujale...
Jah, raske töö, närune palk. Kuid südameta seda tööd ei tee. Pole mõtet.
Sest Jeesus ütleb: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete teinud ka minule..."

Niisama

Olen oktoobri algusest detsembri lõpuni oma mõlemal töökohal tegutsemas üksinda, kuna mu kolleeg suundus täiendõppele Saksamaale. See on päris huvitav väljakutse ja kuigi ühe oreli taga on vaat et poolteist koormust, teise taga mööndustega pool, lisaks teraapiaõpingud, mis sel aastal, tõsi, leiavad aset Tallinnas, ei oska ma hetkel muretseda.
Lastega klapivad me päevaplaanid üllatavalt hästi ning kuna nende koolieeliku-maailm on hetkel niivõrd täis avastamisrõõmu, mängulusti, uudishimu ning tegutsemistahet, hakkavad nad tasapisi mu seelikusabast lahti pudenema, kogedes üllatusega, et ema jääb emaks ka pideva pai ja patsutuseta. Milline rõõm on keset mängutralli kogu sõprade pundiga koduuksest sisse tormata, laualt mõni juustu või moosiga pannkook haarata, rasvase käega "tsau" vibutada ja huilgega põõsastikku kaduda!
Teate, ma tahaks vahel samamoodi vuhiseda! Ainult et ma tõuseksin kohe päris lendu. Liugleksin sügiseselt kirju Eestimaa kohal. Vaatleksin oma peegelpilti veesilmade kohal. Punuksin juustesse punastest vahtralehtedest pärja. Kiikaksin tühjaksjäänud kurepesadesse. Liugleksin mööda inimtühju randu. Rulluksin tormise mere vahustes voogudes. Sik-sakitaksin ühes jõesängidega. Peatuksin mahajäetud kirikute varemeil. Luusiksin läbi Lõuna-Eesti. Tõuseksin kerge hüppega Munamäe tippu. Hüüaksin sealt, kuis kopsud võtavad. Mu hääl kanduks Peipsi veerele ja Narva taha, kaiguks üle Soome lahe kuni Noarootsi poolsaare ning Hiiu- Saare ja Muhumaani, vaibudes viimaks Pärnu taga Soomaa metsades.
Mul on vedanud, et minagi kasvasin metsade keskel. Et mu vanemad pole põlis-tallinlased. Mu lastel on samuti vedanud.
Õhtul käisime saunas. Trio läks päris paljalt verandale. Taevas sirasid tähed. Kuulatakas naeratas madalalt puude vahelt. Orav sättis männilatva magamisaset. Keegi krabistas mustikate vahel. Õhus oli kargust. Aga ometi tundus kõik nii turvaline.
Isegi siis, kui varbad külmetama hakkavad, jääb meile kõigile teadmine, et oma voodis on alati soe. Ka kiirete päevade loojangul.

Sukkpüksid

Tüdrukute sukkpükstesahtel ei läinud enam hästi kinni. Otsustasin asja uurida. Seitsmest paarist olid tirtsud minu hinnangul välja kasvanud. Kaheksa läks silma järgi vaadates järgmist aastat ootama. Nüüd ja praegu on aga kandmiseks parajad kolmkümmend üks sukapaari.
Ma ei mäleta, et oleksin ühtki neist ise ostnud.

Proua E.imerohud

Kunagi tükkis mulle sõbrannaks proua E., kes äritses toidulisanditega. Mina olin tol ajal kogemusteta noor ema ning Helis väike tüdrukutirts, keda tihtilugu kimbutasid viirushaigused. Proua E. lähenes mulle jõuliselt, pidades arvukaid loenguid, miks just tema poolt pakutavad pulbrid ja lahused meile eluliselt vajalikud ja samas "niivõrd soodsad" on, et nende võlujõu kasutamata jätmine lausa kuriteoga võrduks. Läksin õnge. Soetasin meile hullumeelse hinnaga "esmaabikomplekti" ning töö lapse tervise edendamiseks võis alata. Helis tögab mind siiani, kuidas ta hommikuti mingi pulbriga segatud banaanisonki sõi, aktivistist mina ampse lugemas. Tõsi, see olevat olnud hea maitsega- aga sellega tema kasulikud omadused ilmselt piirdusidki. Proua E.-le ei saanud imerohu vähesest mõjust iitsatadagi. "Njaa," oleks ta mõtlikul doktorihäälel kuuldavale toonud, "see on sellest, et sa N-i lisaks ei ostnud. Sa pead ikka selle ka võtma, kui tahad et laps terve püsib. Sulle annan poolmuidu!"
Mäletan, et kui mu rahakotis juba must auk haigutas, valetasin proua E-le, et laps on nüüd terve. Huvitav, tundsin end lausa süüdi, et tema lisandid ei grammivõrragi ei mõjunud. Tasapisi (ning vanuse lisandudes) sõitis aga mõistus koju tagasi.
Helise sagedaste viirushaiguste põhjus tuli ilmsiks tükk aega hiljem. Nimelt oskas mu oma ema teatud asju tähele panna.
Tegelikult olen end eluaeg pigem vastuvoolu ujujana tundnud. Otsin endiselt tavameditsiinile alternatiive, olles samas küllaltki "uskumatu Toomas". Võib olla on just proua E. teene see, et ma uisapäisa kõigest uudsest ei vaimustu ning kui miski on päris alle-aa, julgen selle ka välja öelda. Teisest küljest on mul alternatiiv- või loodusravi vallast mõned kindlad lemmikud, mille headuses kahtlemine ei tule enam kõne allagi. Milleks ma peaksin nende ravitoime kinnitamiseks "uskmatute" seas kaitsekõnesid pidama? Küllap see on rohkem müügimeeste töö...
Oh, jätkuks meil kõigil ometi selget pead!
Infot on liiga palju. Otsustamiseks on aga vaja vaikust, sest vaid vaikuses kuuleb südame häält, mis valeta kunagi.

Seemneteta viinamarjad

Kunagi käisin peale trenni ühe oma hea tuttavaga ikka ja jälle Nõmme turul viinamarju ostmas. Tema ostis suuri, punaseid ja kividega, mina aga väikseid, rohelisi ilma kivideta. Asi oleks võinud tänaseks olla unustustehõlmagi vajunud, kui ta poleks mulle vaid iga kord ostu sooritamise hetkel südamele pannud, et tegelikult on punased siiski kasulikumad. Neelasin alati selle märkuse pisukese pahameelega alla. Ma ei hakanud nimelt mainima, et jälestan seemnetega viinamarju peaaegu üle kõige maailmas ega mõista, et keegi neid üldse ostab!
Ma ise olen teiste õpetamise teemal väga tundlik. Püüan elada puhta südametunnistusega, kasvatada lapsi parimate oskuste kohaselt, emotsionaalselt toime tulla kuis vähegi suudan ning- ülivähe kaagutada. Jah, eks vahel hakkan minagi "äsjaavastatud elutõdesid" ümber jutustama, aga kuulaja blokkitõmbumine on ju nii lihtsalt tajutav! Kuidas küll kõik seda ei taipa?
Kui keegi pole huvi tundnud, siis mis tähtsust on minu valikutel- kes on mu juuksur, kosmeetik või hambaarst, millist suunda esindan oma laste ja iseenda tervishoiuteemalisi või hariduslikke valikuid tehes. Peaasi on ju see, mis mind ennast kõnetab, millesse ma usun, millele toetun.
Mulle väga meeldis üks kristliku hariduse teemaline raadiosaade, kus VHK direktor, rääkides kooli ajaloost mainis, et algusaastatel olid neilgi esindatud väga erinevad arengusuunad- segunesid Waldorf- kooli ringkond, Montessori pedagoogika suund ning eri konfessioonid. Aga peagi muutus pilt liiga kirjuks. Tuli teha valik, esitada küsimus- millele just see konkreetne kool hakkab edaspidi toetuma? Igaühes eelmainitutest on häid jooni, kuid hea tuleb esile eraldivaadatuna, mitte kokkusegatuna- nii nagu värvidegi puhul, mis segunedes muutuvad ühtlaseks pruunikashalliks.
Infot on liiga palju. Valikuid saab teha vaikuses, sest siis kuuleb kõige paremini südame häält.
Kaagutajatest tuleb aga hoiduda.
Sellised mõtted siis täna väikeste roheliste ilma kivideta viinamarjade kausi kõrval.
Muide, juba mõnda aega söön aeg-ajalt ka suuri punaseid seemnetega isendeid. Kui kusagil pakutakse. Seemned ja koored saab ju järele jätta.
Peaasi, et hapud pole, onju!

Nael

Astusin Muhus naela jalga. Olen nüüd täiesti lombakas. Õnneks oli selle valusa äparduse ajaks juba enamus töid tehtud ning võisin veidi vaiksemalt võtta. Lapsed ütlevad niigi, et mu töörabamine on täiesti mõistetamatu.
Istusin siis vaikselt vanal kännul, pilk taevasse naelutatud ning kurgus taas see tuttav kurbmagus tunne- jälle lendavad kruuksuvad kurekolmnurgad lõuna poole ning Eestis keerab aasta taaskord ette pimeda ja märjema külje. Oh elu...
Õnneks ei olnud palju aega heietada. Pakkisin suve kenasti südamesse ning tulime tulema.
Longates linna.

Ap...

Loetleme trioga kuid: jaanuar, veebruar, märts, ...
Vaikus.
Mina: "Noo, ja mis nüüd tuleb? Aa...?" vaatan küsivalt trio poole.
Vaikus
Mina: "Noh, aa..., ap..."
Ikka vaikus.
Siis aga Lisanni nägu selgineb, ta suured silmad löövad rõõmsalt särama ja tubli lapsena hõikab ühe hingetõmbega välja õige vastuse: "Aptember!!!"

Koolikott

"Ühe mänguasja võib kooli kaasa võtta, õpetaja ütles" sõnas Loviisa, ning kui nad autost välja ronisid, rippus Loviisal käe otsas hiigel-Furby ning Johannil Leemur, saba maani ripendamas. Ainult Lisanni lemmik oli kenasti koolikotti pakitud.
Ähkides-puhkides jõudsime koolimajja.
"Enam nii suuri mänguasju ei võta," teatasin resoluutselt.
Lapsenäod vaatasid mind arusaamatult. Jumaluke, põrkus mõistus tunnetega, nad on ikka veel päris väikesed... Ja ennäe, sealsamas küsibki Karl Johann siiralt ja selgel häälel: "Kus mu koolikott on? Kas sa ei võtnudki seda autost?"
Oh poja, pojake! Minu täiskasvanupea ei jaga enam võimalust, et Leemur on kindlalt käes, kuid kott kõlgub autos. Samas võisin just sel hetkel selgelt näha, mis praegu sinu poisikese maailmas tähtsam on! Ole rõõmuga laps, küll ma aitan sind... :)

Eriline päev

Kas te teate, kui eriline päev oli möödunud teisipäev?

Mina teadsin sellest päevast juba siis, kui ühel lõpmata külmal jaanuarikuu pärastlõunal punast kolmikutevankrit kõigutasin ja seda kõike elavalt ette kujutasin. Aeg näis tol uudsust ja segadust täis talvekuul venivat nii tohutult aeglaselt! Hulluksminemise tunne külastas regulaarselt vähemalt korra päevas. Hirm tundmatuse ees tahtis hinge seest süüa. Kolm imetillukest habrast olevust, lutid suus, vankris magamas ning mina, maailma kõige abitum emmeke, mängimas järgneva mõttega, mis veidikenegi aitas ja lohutas:

Sealt nad ühel päeval lähevad. Loviisa kõige ees- ta on korralik ja kohustundlik. "Tulge nüüd!", hüüab ta korralekutsuva häälega tagalonkivatele õele ja vennale. Lisann lisab kuulekalt kõnnakule hoogu, Johann on aga otsustanud kõik teele sattunud kivikesed varbaotsaga teeäärsesse kraavikesse tonksata, mis on mõistagi aeganõudev tegvus. Muidugi on ta soovi korral paari hüppega õdedel järel. Aga... kes ütles, et just seda peaks soovima?

Nüüd see siis juhtuski. Kiiremini kui osanuks eales kujutleda! Ranitsad seljas läksid nad tükk maad eespool mind- ei, mitte veel päris kooli, aga eelkooli küll. Muide, see toimus täpselt nii nagu tol pakaselisel jaanuaripäeval ette olin kujutanud! Ainult tunne oli nüüd hoopiski teine. Pisar tahtis vägisi silma tulla. Aja kulg tundus pigem liig kiire poole kreenis. Jah, sealt nad tõttasid, Loviisa ees, teised järgi, endapikkused gladioolid higistes pihkudes. Suured ja ometi väikesed. Minu väikesed päikesed!

Tagasivaade

Mulle see suvi meeldis. Lõviosa ajast veetsime saarel, aga avastatud sai ka Ida- Viru ning Lõuna- Eesti, mida triokene külastas esimest korda (nad polnud seni Tartust lõuna poole saanudki).
Muhus oli vaieldamatult kõige vahvam! Toredad on need ridamisi kulgevad päevad, kus otseseid kohustusi pole ning lõpuks ka ajaarvestus sassi keerab. Tegime metsikult tööd, samas võtsime vastu ka palju külalisi ning pidasime mitmeid meeldejäävaid pidusid.
Renoveerimistöödest olen siiani teinud:
1) Kümme suurt veraandaakent- eemaldasin kuumapuhuriga aknakiti, võtsin klaasid raamidest välja, raamidelt kraapisin pahtlilabidaga kuumapuhuri abil pehmeksmuutunud värvi, lihvisin puitpinna lint- ja/või taldlihvijaga siledaks, parandasin ebatasasused, oksakohtadele pintseldasin shellakit, õlitasin raamid linaõliga ning värvisin linaõlivärviga valgeks. Peale esimest värvikihti viisin aknad klaasimisele, oma mugavuse huvides eelistasin puitliiste, kuigi kittimine jäi veidike kripeldama. Too töö oleks aga olnud liiga aeganõudev.
2) Kuus meetrit kiviaeda- kõrgus umbes 90 sentimeetrit, kergelt koonusekujuline
3) Kaksteist siseakent- see töö on veel pooleli. Eemaldasin aknaklaasid ja raamidelt värvi nagu kirjeldatud punktis 1. Lihvisin. Korralikult ettevalmistatud puitpinnale kandsin mee-ja linaõlivaha, mille u tunni pärast villase soki abil siledaks-läikivaks poleerisin. Sama tegin aknalauaga. Tulemus jäi vapustav! Mnjah, kaheksa akent ja viis aknalauda ootab veel ees. Kas jõuan külmadeks valmis?
Igatahes olen rahul. Jalutasin täna täies üksinduses oma õunaaias, mis oli küll metssigade poolt ära songitud, kuid tunne, mis mind valdas, oli siiski üsna ligilähedane täiuslikule õnnele...

Kärbsed

Kärbestel on ka neli "inimtüüpi". Flegmaatikust kärbest on kõige mugavam tappa. Ta lendab aeglaselt ja ilusti su silma all ja maandub mugavatesse löögikohtadesse, näiteks laua voi muu aluse peale. Kui esimene hoop miskipärast ei taba, lendab ta lihtsalt teise sama käepärasesse kohta, et sealt juba kindla minekuga teise ilma lennata. Sangviinikuga on veidi raskem. Ta, naljahammas, teeb enne surma igasugu komejanti- lendab siuh- säuh siia-sinna, katsu teist siis tabada! Õnneks ei keera sangviinik- kärbeski mängu üle võlli ning peale pisukest narritamist laseb end ilusti maha lüüa. Melanhooliku  ja koleerikuga on aga märksa keerukamad lood. Melanhoolikust kärbest pole nimelt üldse näha. Küll on aga kuulda ta lennuhääl- kusagilt, kas laua alt või kapi tagant. See käib koledal kombel närvidele, sest hommikupoole ööd saab ta tingimata oma tujulangusest üle, muutub sangviinikuks ja hakka siis tema pärast soojalt asemelt tõusma, et piitsa otsida. Kõige vastikumad on aga koleerik- kärbsed. No nende närvid on küll veel hullemini läbi kui minu omad! Asi on selles, et nad peaaegu ei maandugi! Ja kui, siis hästi lühidalt kuhugi tassi serva peale või lakke. Pole mõtet piitsa haaratagi, nagunii tõusevad kohe õhku ja lendavad hullunult siksakitades ja sealjuures eriti ebameeldivalt pirisedes kord su pea kohal, siis jälle kusagil kaugemal- ja niiviisi lakkamatult. Koleerik kärbes kätte saada on kui loterii peavõit. Ma just sain ühe, nüüd võin rahus magama minna, mis sest, et mingi melanhoolik jäi ikka kuhugi äärealadele pirisema.

Sõrmus

Vahel juhtub minuga eriskummalisi asju.
Õige varsti peale seda, kui mu vanaisa ära suri, kolisime majja, kus elame praegu. Ühel päeval tuli ta vaatama, kuidas meil läheb. Ei, ta ei tulnud sisse. Ta jalutas maja lääneküljel asuvat tänavat mööda ning meie akende juures lihtsalt seisatas. Nägin teda köögiaknast. Huvitav, et ma ei tundnud mingit hirmu. Vaatasin vaikides. Ta seisis ja vaatas mulle vastu. Pruun jope seljas, sonilätu peas- nagu ikka. Ei, see ei olnud lihtsalt sarnane mees. See oli kindlalt tema. Ühel hetkel mõtlesin, et vaatan, kas ta paistab ka teisest aknast. Liikusin trepihalli suure akna juurde, mis avaneb samale poole. Ja nagu arvata võite, oli ta kadunud...

Kevadel kaotasin sõrmuse, mille mu vanaema mulle 9.klassi lõpetamise puhul kinkis. See oli kuldsõrmus, mida kaunistamas imetilluke lilleke. Mul oli sellest sõrmusest tohutult kahju.
Eile mõtlesin taas sõrmuse peale. Helistasin igaks juhuks isegi nahaarsti kabinetti, kus me aprillis Lisanni nahapõletikuga seoses olime käinud ja kus arst käskis kõik mu sõrmused eemaldada, kuna nende alla pidavat kogunema massiliselt baktereid. Mine tea, äkki jätsin sinna? Aga ei midagi...
Köögi pikal aknalaual on mul viis aastat seisnud vanaema pilt. Tema lahkumisest saati. Seal nõnda koristades tundsin järsku, et pildi aeg sellel kohal on ümber saanud. Mõtlesin, et tõstan selle hoopis kabinetti. Mõeldud-tehtud. 
Teate, olen pidevalt sellelt aknalaualt tolmu pühkinud, tõstes asju ära ja tagasi. Seetõttu ei saa järgnev olla lihtsalt mingi pime juhus. Asi oli nimelt selline, et kui ma aknalaua juurde tagasi pöördusin, lebas sellel... toosama sõrmus.

üksindus

Üksinduse valus paitus
Lootuskiire kaduv läik
Vastus kajana vaid kaikus
Lõplik mõte, lõplik käik.

Mõtlen, miks ei võinud varem,
Miks ei võinud nututa
Mõtlen, kumb siis olnuks parem,
Rutuga või rututa?

Naerukajakate kisa
Laste hõiked, meretuul,
Kirik, orel, Meie Isa,
On reaalsus see- või luul?

Valu, ahastus ja paine
Pudelisse püütud piin
Unustus, et olen Naine,
Unustus, et seisan siin

Miski pole jäävalt siduv
Usaldus on veider loom
Hommikuni kestku pidu
Kui see lips vaid poleks poov!

Üksinduse valus paitus
Taevas kõrguv Linnutee
Naer ja kiitus, nutt ja laitus
Üle peegeldava vee

Milline saab olla valik
Lootus ilma lisata
Otsus- esmapilgul vali
Kajakate kisata...

Arusaamine

Nüüd ma saan aru, miks mõned inimesed kodust kuhugi minna ei taha, miks neid isegi kauged reisid ükskõikseks jätavad ning paaripäevane väljasõitki tüütu tundub.
Kui tunned end oma väepaigas kindlalt kui vanajumala seljataga ning iga liigutus, mida teed, on kantud jäägitust armastusest Looja ja Tema loodu vastu, ei olegi muud vaja otsima minna. Armsad inimesed ümberringi ning eluke otsekui kauni kirju suvelillena õilmitsemas rohekas-kollakal aasal- vaat selline tunne on mul meite Muhu väikeses mereäärses külakeses...

Naeratus

Enne magamaminekut palun ma alati lastele õnnistust ja teostame järgemööda oma arvukad kallistusrituaalid. Eile olin aga jube väsinud. Päev oli olnud raske ja tujugi polnud päris tipus. Kui siis head-ööd-musi tehes midagi naeratuseteolist ette manasin, ütles Loviisa  mu põske patsutades julgustava häälega:
"Emme, sa ei pea lapsele tingimata naeratama, kui sul selleks tuju ei ole- ole täpselt sellise näoga, mis tuju sul parajasti on! Siis on kõik hästi!"

Ürgmees

Eile kohtusin Ürgmehega.
Enne, kui nimetatud kohtumist täpsemalt kirjeldan, seletan veidi tausta.
Nimelt on meil Muhus kaks põhilist hea asukoha poolest tihedamat kasutust leidnud ujumiskohta- koduküla rand, mille ääres elame ning lõunarand, kuhu sõidame vahelduse mõttes. Kui koduküla rannas kasutame kivi- ja saviseguse merepõhja tõttu "ujumispapusid", siis lõunarand, oma asukoha tõttu väikelaevasadamas, pakub võimalust sulpsatada ülepea vette otse redelilt (vähendades seega oluliselt ka vettekastmise agooniat, mida esineb küll peamiselt minul ning hoopiski mitte triol!)
Eile olime lõunarannas.
Loviisal on üks vahva kala. Kala nimi on Mulli. See hiiglaslik oranz elukas pakub oma muheda olemisega lastele palju-palju rõõmu. Eile ukerdas Mulli seljas ja Mulli ümber laintevahus üheaegselt neli last viiest kohalolnust- kuna viiendal on rangluumurd ja tema pidi leppima närvilise kiirkõnniga ujumissilla ühest otsast teise. (Kaks last olid mu sõbranna jagu.)
Oli tuuline. Tuul puhus maalt merele. Iiliti tundus see lausa väiksema tormina. Ilm ise oli aga mõnusalt soe. Ning siis see juhtus.
Ühel hetkel kukutas Mulli ühe lastest oma turjalt sulpsti! vette ning enne, kui keegi ahhetadagi sai, keeras oma oranzi kõhu ülespidi ning lipsas liugleva kergusega kai lähedusest minema. Lapsed adusid otsemaid, et sinnasuunas pole soovitav järgneda. Selle tarkuse eest tuleb neile muidugi au anda! Ometi aga ei suutnud nad aga säilitada täielikku väärikust, (mis on nende vanust arvestades samuti mõistetav). See, milline südantlõhestav maailmavalu nende südametest ning suukestest nüüd taeva poole paiskus, kaigudes sireenina üle tugevaima tuuleiili, pani vere tarretama tõsisematel merekarudelgi (kes parasjagu kailäärel argimurede eemalepeletamiseks õnge vibutasid ning kõrvale kesvamärjukest hea maitsta lasksid).
Olime abitud. Mulli kaugenes tohutu kiirusega. Ta sinised küljeuimed otsekui viibanuks meile hüvastijätuks. Olime kindlad, et Mulli on nüüdseks mälestus.
Siis aga astus mängu Ürgmees. See toimus otsekui aeg-luubis. Otsekui filmis, kus Kangelane haarab oma lummusse kogu vaatajaskonna. Ta läheneb väärikal sörgil, orkester mängib taustal Tutti´s imekaunist nõretavat viisi, piccolo trompetid koguvad jõudu ja kõrgust. Ta jõuab randa, heidab jooksu pealt seljas üleriided ja viskub sealtsamast, hiigelrahnude pealt mäslevaisse lainetesse, et päästa... meie Mulli.
"Ärge selle kala pärast küll...", häälitsen abitult. Kujutletavad kriitikud teevad selle pisirolli muidugi maatasa. Kus on Ürgnaine, ah?, küsivad nad käsi laiutades, kus on sensuaalsus, kirg? Vaatan kohmetult enda ümber. Lapsed luksuvad endiselt nutta.
Fookus koondub taas Ürgmehele, kes ujub, kui nõtke delfiin, jättes enda teed märgistama vahused lained.
Mulli on väga kaugel.
Tundub, et Ürgmees hakkab väsima. Tuul tõuseb, vahemaa Mulli ja Ürgmehe vahel pikeneb veelgi. Aga ta ei jäta. Muusika on taandunud pinevaks pianoks. Viiulid saevad madalas registris tremoloid.
Kas ta annab alla? Ehk oleks mõistlik?
Lapsed on vait. Nad põrnitsevad altkulmu merele.
Äkitselt muudab dirigent tempot. Uus motiiv põimub varemkuuldud peateemaga, väändudes topelt-fuugana muusikasse ning lisades uut pinget vee peal toimuvale võitlusele. Sisse astuvad astuvad flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, tuubad, metsasarved, tromboonid ja trompetid. Ürgmees paneb mängu viimase jõu. Creszendo. Lained peksavad halastamatult. Kulminatsioon võtab kõrvakuumise. Ja siis kostab vägev timpanipauk... Vaikus. Subito.
Käes!
Tagasitulek ei ole enam nii huvitav. Mazoorne lõpukoraal venib kaunis pikale. Ürgmees on tõepoolest väsinud- ja et Mullil on ühes uimes tilluke auk, on ta pooleldi õhust tühjaks jooksnud, mis ei kergenda temaga ujumist kuigivõrd. Lõpuks nad siiski maabuvad, Ürgmehe üüratu õlalihas üle pooltühja Mulli. Lapsed huilgavad vaimustusest. Pobisen sisutühje tänusõnu. Kus on Pilk?, ahastavad kriitikud. Ega see mingi film ei ole!, käratan mõttes vastu.
Ning korraga on ta kadunud. Nii nagu tekkis, nii ka läks. Kas ta üldse oli olemas?
Ürgmees, kes päästis meie katkise kala. Meie Mulli.

Mõtteid lahutusest

Loen üsna palju perekonda ja lapsi puudutavaid artikleid. Viimasel ajal on mind sügavalt hakanud häirima trend kirjutada lahutusest kui täiesti normaalsest nähtusest.
"Kuidas õnnelikult lahutada?"
"Kuidas lahutada last säästvalt?"
"Kahe kodu mudel on lapsele sobiv rahumeelsete lahkuminekute korral." Jne. Jne.
Lisaks sellele on tänavale üles riputatud plakatid "ära ela oma lahkumineku valu välja lapse peal."
See viimane on kahtlemata õige...
Aga- miks ei kirjutata sellest, et lahutus ei ole tegelikult okei? Et see valu ei ole ka okei!
Miks ei kirjutata, et lahutus on üks sandistavamaid elukriise üldse? Miks ei kirjutata, kuidas perekonda lahkuminekust päästa?
Kirjutasin oma lõputöö naise elukaarest ja selles esinevatest kriisidest. Mulle usaldas oma kriisid viiskümmend kuus naist. Neist kakskümmend kuus olid mingil eluetapil üle elanud lahutuse. Ja neist kahekümne kuuest sada protsenti märkis lahutuse oma elu kriisiks- seda ka juhul, kui nad ise olid selle algatajaks (alkohoolikute naised jne.).
Lahutus ei ole okei. Lahutus on äärmuslik lahendus. Kui kõik muu on järele proovitud.
Ma ei usu ealeski, et meist enamik pooltki proovib. Nii palju "lahkukasvamisi" ei veena mind sugugi!
Kirjutatagu edaspidi rohkem sellest, kuidas perekonda hävingust päästa. Kirjutatagu, kust saaks abi, kui mõistus otsas. Ning iseäranis toredad oleksid imelised taas-teineteiseleidmise lood.
Sellised mõtted siis täna...

Haiglas

Sel aastal ei olnud mul mingit jaanituld. Ja polnud ka oluline. Sest selle aasta jaanid möödusid meil Lisanniga lastehaiglas.
Kõik algas juba märtsis, kui äsja atoopilise dermatiidi diagnoosi saanud Lisanni jalasäärele ilmus üks märg laik, mis ei tahtnud kuidagi paraneda. Kui aprillis Iisraelis käisime, tahtsin last Vahemere soolases vees, või veel parem, Surnumere tulisoolas ravida, aga et esimene liiga külm ja teine katkikratsitud naha jaoks põletavalt valus tundus, jäid protseduurid suhteliselt olematuks ning Eestisse naastes jätkus trall endise hooga. Ma ei ole just kõige paanilisem arstiuste kulutaja, et mitte öelda, et üldjuhul pöördun vaid äärmisel vajadusel (et mitte öelda, et tavaliselt ei pöördugi)- aga sel korral oli mu enda mõistus küll täiesti otsas. (Et perearstigi mõistus õige pea otsakorrale jõuab, seda muidugi esmasel vastuvõtul ei aimanud. Kusjuures see pole süüdistus, asi oli tõepoolest komplitseeritud, võinuks vaid veidike varem käed üles tõsta...)
Esmalt tupsutasime märga kohta briljantrohelisega. Tundus hästi aitavalt ning kui laik kena kooriku peale kasvatas, hõiskasime rahulolust ja rõõmust- kuni avastasime, et kooriku alt on kõik endistviisi kole. Järgnes antibiootikumisalv. See näitas nädalaga otsustavalt oma sobimatuse välja ning arst arvas hüvaks suukaudseid medikamente proovida. Jah, just nimelt proovida, sest kes see muidu ilma mingeid analüüse võtmata antibiootikume kirjutab! Kahed valed antibiootikumid olid, kahtlustan, aluseks ka järgnevalt toimuvale. Nüüd võeti siiski jala märjalt laigult analüüs, mis oli hea samm. Saime teada, et tolles laigus elutseb üks paha bakter.
Saime õige ravimi. Kolmanda antibiootikumi. Laps läks üle keha kärna. Nüüd kasutas V. kõrgeid tutvusi, mistõttu pääsesime praktiliselt samal (kärnaminemise) päeval nahaarsti vastuvõtule. Võeti uued analüüsid. Ühtlasi saime teada, et vedelik, mis märjast laigust eraldus, ühesõnaga jalg, mida siiani arsti soovitusel lahtiselt olime hoidnud, on tegelikult nõrgema immuunsussüsteemiga laste jaoks nakkusohtlik, aga meie laps oli niiviisi lasteaias käinud juba poolteist kuud!
Järgnesid lugematud salvid ja mähised. Märg laik taandus ajapikku.Bakterit enam ei leitud. Aga üle kere tekkus punne ja kärnasid muudkui juurde. Lõpuks haaras põletik lapse silmad ning tema laugudele tekkisid inetud kõvad koorikud. Silmatilgad leevendasid olukorda vaid veidike. Taipasin, et asi võib võtta ohtliku pöörde. Vastutan ju ikkagi mina, ema. Nädalavahetusel helistasin Lastehaigla infosse. Minu kirjelduse peale imestati, miks meid pole siiani haiglasse kirjutatud. Seda tulevat tingimata teha, kuna kodustest vahenditest sellisest seisundist väljatulekuks ei piisavat. Õnneks jõudis järgmisel päeval samale veendumusele ka perearst.
Praeguseks paraneb Lisann jõudsalt ja mina tänan Jumalat, et asi lahenes. Koduste vahenditega poleks ma tõepoolest hakkama saanud! Panen kõigile südamele- usaldage küll arste, kuid ennekõike kuulake enda südamehäält! Emasüda juba naljalt ei peta. Lisaks harige ennast, lugege, tutvuge teiste sarnaste juhtumitega. Ärge kartke kahtluse korral vaielda või täpsustust küsida. Arst võib möödapaneku korral õlgu kehitada, ema ohverdab selguse nimel pigem magamata ööd. Mina võiksin küll varsti kanda "allergoloog-nahaarst-praktikant"- rinnasilti! Järgnevalt hakkangi muide uurima, mis oli sellise ägeda nahahäda vallandumise põhjus. Sest õige allergoloogi juurde pääseme alles (hoidke nüüd pead kinni!) oktoobris! See, mis praegu toimub, on lihtsalt sümptomite allasurumine ja üldise põletiku väljaravimine. Mis on hetkel küll ainuõige ja -võimalik... samas- kui lapsele, kelle allergianäit veres oli 1260 (norm kuni 50), antakse magustoiduks lahkelt seitse suurt shokolaadikommi, paneb ikka kukalt kratsima küll.
Haiglas valitsevatest reeglitest teen aga juba varsti uue postituse!

Kunstisaalis

Tartu Kunstimuuseumis on praegu põnev näitus "Ruum minu ümber", mis käsitleb 19-20.sajandi inerjööri kunstis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
See on ilus maja. Ja selles töötavad huvitavad inimesed. Mulle tundub, et too näitusepaik ongi nii kujundatud, et külastaja kaotaks hetkeks aja- ja ruumitaju ning tunneks ennastki mõneks ajaks olevat osake installatsioonist.
Sain selle tunde kätte üsna näituse lõpus. Pildid teisel ja kolmandal korrusel vaadatud, kõmpisin trepist alla, kus enne väljapääsu asub tilluke kunstipood. Sealne müüja seiras mind pisut ebamaisel pilgul ning meie vahel arenes järgmine dialoog:
Tema: "Kas te tulete ülevalt?
Mina: "Jah."
Tema: "Tavaliselt minnakse ikka alt üles."
Mina: "Mm... ma juba olin üleval, aga nüüd tulin alla."
Tema: "Nojah. Kuidas teile sobib..."
Õues pilgutasin tükk aega silmi, kas see vestlus toimus nüüd unes või ilmsi. Aga seal klaasi taga ta endiselt askeldas. Purskasin naerma.
Et ma siis ei läinudki esmalt alt üles? Tulin kohe ülevalt alla? Et nii sobis mulle paremini?
Oh seda kunsti!

Teooria ja praktika 1

Ma olen paljudes valdkondades hästi tugev. Teoorias.
Praktikas olen ilmselt valdava enamuse tasemel. Keskmine. Kahjuks.
Minu hea omadus on kompetentse näo tegemise oskus ning keskmisest kõrgem vestluskunsti valdamine, mistõttu näin ehk olukordi kontrolli all hoidva naisena. Kuid ärge laske end näilisusest eksitada!
Omaette olles läheb mul tihtilugu kõik untsu. Iseendaga valusalt silmitsi seistes pole ju maskikandmisest kasu!
Võtame näiteks lastekasvatuse. Olen teoorias ülitugev. Mul on suhteliselt kindlad põhimõtted, suudan analüüsida oma käitumismustreid, nende mõju lastele ning üldjoontes ka libastumisest hoiduda, mis teeb meie kodust loodetavasti kasvamiseks päris turvalise paiga. Ometi on hetki, mil olen ülimalt haavatav ja see kõik ei kehti. Sest ma lihtsalt ei suuda olukorda ohjata. Üks tavapärasest ämbri- situatsioonidest leiab aset noil õhtuil, mil tunnen end eriti kurnatuna, kuid triol tundub sest kõigest päris savi olevat. Loomulikult leian praegu sellest kirjutades, et neil peabki minu madalseisudest ükskõik olema- on igati ootuspärane, et laps oma loomulikku olemust ema tujudest lähtuvalt ei kujunda. Aga neil läbikukkunud õhtuil ei suuda ma sedasi mõelda. Kui keegi ikka juba kolmandat korda jalgade padinal mängutuppa jookseb, et "midagi olulist voodisse tuua"', teine kõhutühjusest härdaid sõnu poetab (mis sest et õhtusöök vaid poole tunni tagune) ning kolmas unetuse ning seoses sellega minu iganenud unepoliitika üle jaurab, lööb see minu, kes ma laste magamajäämist olulise ülepinge-leevendusena taga olen igatsenud, et oma narmendavad mina-riismed taaskord tolmustest nurgatagustest üles koukida (milleks mul on ju kord ööpäevas siiski tuline õigus, või mis?), jalust nõrgaks ja vaimust pimedaks. Meil on kokkulepe, et kaks korda keelan vaiksel häälel, kolmandal aga võin hakata riidlema, sest "ka emmel on närvid". Aga kui nad tavaliselt seda va kolmandat väldivad, siis õhtuti on neil sellestki savi, tsirkus näib jätkuvat varaste koidutundideni ning juba ma leiangi end taaskord ennastunustavalt röögatamas- et hiljem salamisi unenohinas põnnide kriimulisi põski paitada ning taaskord andeksandmist lunida...
Eile oli Loviisal kehv õhtu- uni lihtsalt ei tulnud, tee mis tahad! Mina aga tahtsin hirmsasti harjutada. Muidugi lõppes asi riiuga. Aga kui ma veidi hiljem oma endast väljamineku pärast vabandust palusin, vaatas tüdruk mulle suurisilmi otsa (sest loomulikult ei jäänud ta riidlemise peale kiiremini magama!), öeldes:"Muidugi võid sa vahel vihastada. Sa oled ju ka kõigest inimene!"
Küll ma sooviks, et see "lihtsalt inimene" suudaks jääda vähemalt emarollis tahaplaanile. Hääle tõstmine ei muuda kuigi oluliselt ta pisut hambutut olemust...

Mure

Kuna täna läks batuudil kauem, jõudsime ka voodisse nii hilja, et päeva mured ja rõõmud jäid ükshaaval jagamata. Siiski, ütlesin ma, kui kellelgi midagi väga tähtsat südamel, sosistagu see mulle kõrva. Johannil ja Lisannil polnud peale kimbutava Une- Mati midagi jagada. Loviisa aga surus mulle käed ümber kaela ja rääkis pool-hääli: "Mulle teeb küll üks asi muret. Kõik lahedad inimesed joovad mullidega magusaid jooke... aga minule ei maitse need üldse." (Ehh, tõepoolest ei joo nad mul limonaade!)
Kogusin end kiiresti.
"Tead," ütlesin, "tegelikult on olemas lahedamatest veel lahedamad inimesed. Sa neid veel ei tea, aga need...", tõstsin sõrme püsti,"... joovad ainult vett!"
"Kas sa lugesid seda popstaaride elulugudest?" muutusid Loviisa suured silmad imestusest ümmargusteks.
"Jah," kinnitasin veendunud sosinal ja pilgutasin kinnituseks silma.
Probleem oligi lahendatud!

Muide, ei mina ega lapsed tea popstaaridest tegelikult midagi...

Sisemine rahu

Lisann oli nagu üles keeratud.
"Suitsupakk, suitsupakk!" kargles ta narritades ümber Loviisa.
Loviisal oli aga hoopis teine tuju. Ta tõstis käed aeglaselt üles taeva poole, öeldes veidike nagu kahjutundega, et teine maailma asjadest nii vähe jagab: "Kuule, mine siit minema, ma üritan just leida sisemist rahu..."

Suvine

Ma ei saa ikka sellest energia-teemast üle ega ümber. Vana- aja inimesed pidid ikka tohutult jõulised olema- kui näiteks mõelda vikatiga niitmisele. Minusugused ilmselt kukkusidki lihtsalt mingil hetkel jõuetuna pikali. Kuigi praeguses kontekstis olen ju väga heas vormis...
Kui ma laps olin, niideti samuti loomadele heina. Aga muidugi mitte käsitsi! Onu Mardil oli traktor, mil ees tohutu lõgisevate teradega niitmisseadeldis. Tänagi tulevad hirmujudinad peale, kui tagasi mõtlen, kuidas me, lapsed, kõik seal poritiival kaasa sõitsime. Bensuhais tegi südame kergelt pahaks ja vibratsioon püsis kehas mitu head tundi- aga loobuda ei saanud, põnev ju!
Meeles on ka uudis Venemaa avarustelt, kus keegi Nataša olevat seesuguse niiduki läbi oma mõlemad jalatallad kaotanud ning kuidas tublid Moskva arstid need jälle külge tagasi istutasid. Külmavärinad, mis seda uudist kuulates üle selja jooksid, taaselustuvad tänaseni, kuigi õnnetus lõppes ju hästi.
Aga traktor oli aus! Kui hein kuivanud, pandi masina tagumisse otsa kaarutamisseadeldis, mille tekitatud heinavaaludest juba hõlpsasti  kenad kuhjad sai, mis traktoriga kiiresti laka alla veeti ning sealt juba hanguga üles tõsteti. Loomulikult oli tööle kaasatud kogu suguselts. Õhtune saun, pillimäng ja laulud andsid kogu üritusele mingi seletamatu tunde, ilmselt kannab see täiskasvanute maailmas turvatunde nime. Mina mäletan seda vaid aistinguna.
Pisut kahju, et tänapäeval enam selliseid ühiseid tegemisi ei korraldata. Siiski, korraldasin möödunud sügisel Muhu maja juures talgud. Kaks päeva ühist askeldamist ja kogu ümbrus sai täiesti uue jume. Oli rammus talgusupp, õhtused õlled ja lobisemist poole ööni. Mõnus!
Tendents on siiski sinnapoole, et igaüks askeldab oma piirides, ranges privaatsuses. Abi lihtsalt palgatakse, kui tarvis.
Olgu üht- või teistpidi, see suvine aeg on ikka üks ülimõnus aeg!

Ahjaa, proovige kindlasti ka batuuti, kel võimalik- mina hüppasin täna lausa kaks korda koos lastega! Känguru kulli mängisime ka- see käib nii, et ainult jalad-koos-hüpetega tohid edasi liikuda, no ja kull siis püüab...

Ära tegin!

Võin enesega rahul olla- ära tegin! Lisaeriala diplom on taskus ning erapraksise mõtted peas. Kui vaid aega ja energiat jaguks!
Energiat...
Mnjah, kuna mu isiklik elu pole just kõige kindlamale pinnale rajatud ning iga uue eluetapiga ühe poole saamiseks olen ikka pidanud hambad ristis seeliku lehvides läbi tule ja vee kihutama, viimasel kuuel aastal triogi rõõmsalt sabas, siis just viimase aastaringi jooksul olen tunnetanud energias tõsiseid puudujääke. Nii lebasin sel korral finišijoone ületanult hingeldades "lahinguväljal", hoomamata saavutatu vägevust ning tundmata vähimatki võidujoovastust.
Kas pole nii, et inimesed, keda vähe kiidetakse, muutavad pikapeale roboti sarnasteks- kui nad just ei loobu. Olen tihtilugu ainsana kindel oma tegevuse õigsuses ning vajalikkuses. Lapsed nõuavad oma ning kerge oleks libastudes käega lüüa. Minu õnneks on mus aga säilinud tubli ports esiemade ürgset jõudu. Kiitus ja tänu voolavad mu enese soontes.
Eks minagi hakka üha kiiremini väsima. Kui veel eelmisel aastal suutsin ööde kaupa üleval olles uut orelirepertuaari omandada, siis sel aastal jäägu see minu poolest tegemata! Üha tihedamini küsin eneselt, "mille nimel?". Vastuseks kajavad lapsehäälsed kilked. Orelit nad küll ei ihka, kindel see!
Aga kägu! Appikene, see oli Muhus! Kõigepealt tegi nagu normaalne lind "ku-ku, ku-ku". Siis läksid ku-kud järjest kiiremaks, ning lõpuks laulis ta hoopistükkis kolme peale "ku-ku-ku, ku-ku-ku, ku-ku-ku". Kuni jäi vait. Ehmus. Ei hoomanud ka sugugi oma saavutatu vägevust.
Tubli, kägu! Ku-ku-ku :)
Ahjaa, mul on ju nüüd ka murutraktor! V. ostis. Tahtsin roosat, sain kollase. Kõik lapsed sõitsid kordamööda süles.
See on elu, täis värve ja väge.
Kui väsid, lähed lõunauinakule.
Vähe sõnu, palju ilu...

Kastan

Kui ma oleksin puu, siis oleksin kastan.
Mai teises pooles ma õitseksin ning inimesed käiksid mööda ja ütleksid, näe, kastanil on küünlad küljes. Tunneksin end nende loetud nädalate jooksul jalustrabavana.
Siis aga pudiseksid kõik mu õied ükshaaval maapinnale ning taanduksin vaikselt üldisesse rohelusse.
Järgmine etteaste oleks sügisel. Siis kasvataksin oma selga kobarate kaupa okkalisi kerasid ning sihiksin nendega möödakäijate päid. See oleks minu väike rõõm. Muidugi ei saaks ma kellelegi pihta ning maapinnale potsatanud okaskeradest veereksid välja pruunid viljad. Lapsed meisterdaksid neist loomi. Mina ei meisterdaks. Minu meelest oleks mu iga muna kõige pruunim, kõige läikivam ja kõige siledam. Nagu iga ema meelest on tema lapsed kõige ilusamad...
Oleksin uhke oma kastan-olemise üle. Mitte nagu mingi kask...

Sii oo nüid nähe, mis Muhku oo soadetud!

Meitel olli entse Muhu saarel nalja nii et jube- üts köster tulli mandrilt, et ta hakka panguaegsei aknaid renuveerima! Oma arust tulisema kange naene! Nõhuke närp patisaks tene ise. Olli akna välja reenetanu ja nüid seal noogakili otsas, et tema muudkui teeb asja ühteinge ää. Kogu päeva nörgitse´ sääl nõnnaviisi, ja pole värvigid maha saanu! Aken nagu odra-pudru peeretis! Piab siis niuke suterdis sääl nõnnaviisi rentslema? Pärast suiakili maas nigu väeti!

Selgitus: nii võis kõnelda muhu mees, olles näinud minu hädist akna-renoveerimise katsetust, õllekapa juures teistele muhulastele :)

Ilus aeg

Kirjutan praegu lõputööd. Magistritöö kirjutamisest on möödas kaksteist aastat, aga samad tunded ja mõtted, isegi samad kevadööde peibutavad lõhnad ning needsamad linnuhääled ja seesama puude vahele taandunud vaikus- kõiksus otsekui jälgiks mind aupaklikust kaugusest, jah, otsekui teeksin midagi hiigla- tähtsat...

Rattasõitja

Lõpuks õppis ka Lisann jalgrattaga sõitmise selgeks ja see teeb mulle niivõrd suurt heameelt, otsekui oleks tegu esiklapse esimeste sammudega! Lõpuks ometi saan korraldada laste jalgrattamatka!
Õigupoolest palus Lisann meid juba samal päeval väikesele sõidule. Et esimesed tiirud ikka väheke ebakindlad on, turvasin seda toredat sõiduseltskonda tagantpoolt ning lubasin endale mõnu esmasõitja koomiliste olukordade üle vaikselt pihku itsitada! Lisannil tekkis nimelt kõige suurem ebakindlus just siis, kui keegi võõras temast möödasõitu sooritas. Ja nagu elus ikka- kui kindlus kaob, siis kas kukutakse, keeratakse imelikku suunda või tehakse muid meeletusi. Midagi otseselt ohtlikku ses polnud, aga naerma ajas küll. Oma lastele tegin muidugi kohe reeglid selgeks- Lisannist mööduda suure kaarega ning otse ta ees või kõrval mitte sõita!
Vastutulnud vanem onu ei teadnud aga meie reeglitest muhvigi. Pahaaimamatult vilet lastes oli ta just Lisanniga kohakuti jõudnud ning mina kergendatult ohkamas- kui tüdrukuke äkitselt ühe ulja viimase-hetke-jõnksu võttis. Muidugi onu suunas. Inimese reaktsioonikiirus on ikka hämmastav! Onu oli otsapidi võpsikus, pääsedes napilt kukkumisest või südamerabandusest.
Jalutuskäiku nautival kilekotiga tädil nii õnnelikult ei läinud. "Sa võta nüüd tee teise serva," õpetasin Lisanni vahetult enne saatuslikku kohtumist. Järgmisel hetkel rebis Lisanni lenkstang tädil kilekoti raevunult käest, kostis vaikne  "mats ja maaühendus", tädi tegi kõrgushüppes elu rekordi ning  maandudes peegeldus ta näol sulaselge hirm. Oma elu pärast. Õnneks ses lenkstangi küljes tilbendavas kilekotis mune polnud ning mu vabandus "andke andeks, ta õppis alles hetk tagasi  sõitma," võeti pisukese hämmeldusega vastu.
Koomilisi vahejuhtumeid oli teisigi. Mis mind aga kõige rohkem rõõmustas, on Lisanni imepärane oskus end seesugustest olukordadest mitte morjendada lasta ning uljalt edasi ponnistada. Ta ei nutnud oma äparduste peale kordagi!
Täna sõitsime juba kõik nagu "vanad kalad".

Omaküla värk 2.

Kes mu eelmist postitust luges, teadku nüüd, et medalil on ka teine külg- olen nimelt juba mõnda aega kuulnud, et meie koduküla koolis vohab aktiivselt koolikiusamine, kusjuures üsna räiges vormis. Täna juhtusin olema pealtnägijaks ning sekkujaks ühele eriti vastikule juhtumile.
Jõe ääres rulapargi juures on avatud uus mänguväljak.
Kuna tegu on veidi varjulisema kohaga, armastavad seal aega veetmas käia koolilapsed. Tänagi oli mitu kampa kiikumas, niisama "mussi" kuulamas või- paraku- oma agressiivsust välja elamas.
See tüdruk jäi mulle otsemaid silma. Armas, väikest kasvu, igati kenasti riides- aga väga rahutu, närviline, valjuhäälne, ühesõnaga grupi vaieldamatu liider. Ma ei tea, mis neil seal juhtus, ühel hetkel olid aga paar suuremat kutti ühe väiksema poisi pikali surunud ning too tüdruk toppis talle täiest jõust liiva silma. Seejärel haaras ta poisi telefoni ning valjuhäälselt kiideldes "selle ma viskan nüüd puruks", virutaski teise mobla vastu posti. Vahtisin seniajani lihtsalt kangestunult. Trio kiikus rahulikult.
Siis aga ärkasin otsekui unest, tormasin selle nõmeda kamba juurde ning lihtsalt karjusin.
Mida te ometi teete! See on ju täiesti lubamatu! Kuidas te suudate nii julmad olla?!
Nad kangestusid. Ilmselt polnud sekkumisega arvestanud. Too ilus tüdruk püüdis pobiseda, et loopis enda telefoni, aga loobus õige pea. Kannatanu läks silmi hõõrudes vaikselt minema. Kamp küll jäi, aga tuju paistis neil olevat nullis. Ehk hakkasid veidikenegi mõtlema?
Selgitasin oma lastele situatsiooni ära. Nad taipasid küll. Meie peres on nimelt selline reegel, et kui teise vastu on kätt tõstetud, ei huvita mind enam, kes on süüdi, kes alustas. Vägivalla suhtes valitseb absoluutne nulltolerants.
Muidugi saab ka sõnadega väga haiget teha. Sellestki tuleb pidevalt rääkida, rääkida, rääkida...
Too kiusaja ei ole kindlasti õnnelikum, kui poiss, keda piinati. Temaga tuleks kiiremas korras tegeleda, et teada saada, miks. Et panna ta mõistma, et nii ei ole okei.
Kui aga kooli kohta käivad jutud, et seal peetaksegi kiusamist normaalseks, et nii lihtsalt on, siis vajuvad minu käed küll jõuetult rippu. Mis nendest väikestest inimestest niimoodi saab?
Ma ei tea, kui paljud üldse sekkuvad, nähes vägivalda. Täiskasvanud väljakujunenud isiksusele ei peaks see ju raske olema. Ometi tundub mulle, et eesti inimene vaatab sel hetkel pigem mujale.
Ju siis kardab. Aga keda?

Omaküla värk

Omaküla värk on ikka nii mõnus!
Unustasin mina näiteks täna oma koduvõtmed raamatukokku. Ehh, ärge küsige, miks! Mu pea on viimasel ajal nagu prügikast- küllap asetasin nad hetkeks mõnele riiulile ja sellest piisas! Raamatukogu töötajad hakkasid mind muidugi otsemaid telefoni teel taga otsima. Neil tekkis nimelt suur mure, kuidas ma nüüd koju sisse saan. Oleks ma asjast teadlik olnud, oleks ka muretsenud. Jagatud mure on ikka pool mure! Et ma aga raamatukokku telefoni kaasa ei olnud võtnud, ei teadnud ma muidugi muredest ega muist asjust midagi. Edasine tegevus käis minu selja taga. Kuna aeg oli sealmaal, et raamatukogu tuli sulgeda, andsid nad mu koduvõtmed üle kõrvalmaja apteekrile, kes mind samuti hästi tunneb (ja paar korda usalduse peale isegi retseptiravimeid on müünud- teades, et retsept tuleb lihtsalt tagantjärgi, omaküla värk, noh!). Kuna aga minu kojupääsemisega läks tõesti kõvasti kauem aega, kui esialgu arvata võis, oli ka apteeker vahepeal sunnitud poe sulgema. "Päästearmee" kojujõudes ning ukse piduliku avamise järel leidsin telefonist hulga vastamata kõnesid ning tundsin sügavat rahulolu ja tänutunnet, et me kõik rõõmsasti üheskoos siinkandis elame ning teineteise eest vajadusel ikka hoolt kanname! :)
Homme saan võtmed ka kätte.

Konkurss

Ma konkursse ei salli, pole põhimõtteliselt ühelgi käinud.
Helis ütleb ennast ka neid mitte sallivat, olles samas nii mõnegi edukalt läbinud. Täna osales ta rahvusvahelisel konkursil Stockholmis, kus napsas nagu muuseas II koha, teadustades enne tulemuse teadasaamist sms-i vahendusel, et "ei läinud hästi!", mis on juba ammust ajast hea ning alatitoimiv märk, kindlustamaks kohta esikolmikus.
Tegelikult pole konkurss üldse tähtis.
Tähtis on vaid kinnitus, et Helis on suurepärane muusik.
Vahel kipub see ehk ununema. Või siis liiga enesestmõistetavaks saama.

Filosoof

Olime ära käinud Paldiski pankrannikul ja imetlenud Keila juga, kell tiksus juba halastamatuid õhtutunde, kui lapsed leidsid, et nüüd oleks paras aeg ette võtta loomaaed.
"Sinna me küll enam ei jõua," avaldasin tavapärasest veidi ärevama häälega arvamust.
Joss virutas eeslaiuvasse lompi suure kiviläraka, Lisann tegi mõned metsikud hüpped. Loviisa aga jäi täiesti rahulikuks.
"Jõuame küll," ütles ta rõhutatud rahulikkusega, "jõuame- kui me ainult ajal ei lase eest ära joosta..."
Turbo-start jäi küll sel korral tegemata, aga üks filosoofiline lause on nüüd jälle raamatusse raiutud.

Tamm

Vihma muudkui sadas.
Tamm mu magamistoa akna all, õlgadel sügavroheliseks sammaldunud pleed, võdistas graatsiliselt oma sadat raagus kätt, sõrmusteks tuhanded pärlendavad piisad. Tema väärikus ei lubanud väljendada solvumist, pisukest kõrkust, oo ei!, ammugi mitte suursugust kuuluvust; ma peaaegu ei saanudki aru, peaaegu oleksin kahe silma vahele jätnud- aga üksainus liigutus, hetkeline emotsionaalne värahtus, mistõttu sajad kalliskivid klirinal maapinnale puruks kukkusid... ja siis oli jälle kõik endine.
Väärikus. Ligipääsmatus.
Vaat see on alles daam!

Gravitatsioon

Loviisa rääkis mulle pikalt gravitatsioonijõust, tõi erinevate esemetega näiteid ning lisas lõpuks, et tema kui tuleviku-teadlane valmistab kunagi gravitatsiooni-vastase maski.
"Tead," lausus ta, kui oli loenguga ühele poole saanud, "enamus nelja- ja kuueaastasi lapsi ei kasuta oma jutus selliseid sõnu nagu gravitatsioon. Enamus väikeseid ei tea, mis need sõnad tähendavadki. Aga mina olen teistsugune. Mina olen need sõnad ära õppinud täiskasvanute pealt ja multikaid vaadates. Tead, ega need roboti-multikad polegi nii hullud, ära neid karda! Sealt saab palju tarkust!"
Ja mina muudkui kuulasin, suu lahti...

Muljeid Pühalt Maalt 4.

Hauda ma sel korral ei saanudki- trio ei olnud nõus järjekorras seisma. Kuna silmaga vaadates panustasin vähemalt tunnisele seismisajale tihedas rahvasummas, halastasin vaesekestele ning piirdusime Kolgata mäe ning võidmiskiviga. Et samal päeval, ortodoksi kalendri järgi Vaiksel Laupäeval, oli Hauas taaskord süttinud Püha Tuli, saime ka oma küünaldega "värskest leegist" osa. Olen kindel, et lapsed tajuvad pühadust paremini, kui aimatagi oskame.
Teine minu ja küllap nüüdsest lastegi jaoks oluline paik Jeruusalemmas (mis on ühtlasi juutide kõige püham paik üldse) on Nutumüür. Nutumüür on jaotatud kaheks aiaga eraldatud palvealaks, meeste ja naiste pooleks, kusjuures meeste müüriosa moodustab umbes kolm-, naiste oma aga vaid ühe neljandiku selle kogupikkusest. Nutumüüri ääres tunnetatavat väge ja palvejõudu ei ole ma kogenud kusagil mujal. See on ülivõimas!
Peale palvetamist ei keerata Nutumüürile selga, vaid kaugenetakse sealt aeglaselt, selg ees. Visuaalselt inimene küll eemaldub müürist, ometi on selle vägi ja jõud ka distantsi pealt veel pikka aega lausa füüsiliselt tajutav.
Püha Vaim ja müüril istuvad hallid, tasased tuvid... lapsekäsi vaikselt libisemas mu pihku... tuhanded lendlevad palved... inimsaatused... armastus... igavik... 
Kõik on paigas. Siin ja praegu. Lihtsalt.
Aamen.

Muljeid Pühalt Maalt 3.

Surnumeri on maailma kõige soolasem veekogu. Soolasuse tõttu püsivad kõik ( ka ujumisoskusteta) inimkehad kindlalt vee peal. Tähele tasub panna vaid ühte "aga"- ei maksa rabeleda! Just viimatimainitud reegli vastu eksis rängalt härra Karl Johann, kes hirmsa plartsatusega laintesse sööstis, tulist soola sõõrmete kaudu kurku tõmbas, öökides kaldale tormas ning edasistest katsetest korgina veepinnal hulpida kategooriliselt loobus.
Lisann ei olnud oma ebõnnestumises ise kuidagi süüdi. Süüdi oli ta dermatiidi tõttu purukskratsitud nahk, mis kutsus merre kastmisel esile põletav-kipitava reaktsiooni ning päästis valla lapsesuiselt haleda hädakisa. Nii oli mul õige pea juba kaks kaldalkükitajat.
Loviisa pole niisama loobuja. Tema sisenes merre nagu õpetati, aeglaselt ja selg ees ning laskis end ühel hetkel lihtsalt ja graatsiliselt horisontaalasendusse. Nii sai vähemasti tema aimu tulisoolases vees ärauppumise võimatusest.
Loksusime kaldast päris kaugele. Päikesekiired paitasid me ninaotsi ning õrn tuulehoog tõi Jordaania mägede poolt kõrvu sulnist salaluulet.
Oo, kuidas ma armastan sääraseid hetki!

Muljeid Pühalt Maalt 2.

Pühal Maal osalesid kolmikud mitmetel minu poolt korraldatud mini-koolitustel. Nõnda õppisid nad riietuse järgi eristama juuti ja araablast, religioosset (ortodoksset) ja ultra-ortodoksset juuti, samuti etiooplasi ning põgusalt ka teisi palverändureid. Kõige sügavama mulje jätsid lastele väikesed oimulokkidega kipa´t kandvad juudi poisikesed, kes mänguväljakul triotki edutult mängukampa püüdsid haarata. Kui Jossilt küsisin, kas ta tema sooviks sääraseid oimulokke, raputas poiss ägedalt pead. Miks-küsimusele vastas ta ausalt: "Mul oleks nendega jube häbi lasteaeda mina!"
Nojah, ega küsimuse seesugune püstitamine ka minule erilist au tee...

Muljeid Pühalt Maalt 1.

Araablastele meeldivad valgete juustega lapsed väga. Valju rõkkamisega patsutasid, silitasid, näpistasid või kallistasid nad meie triot lausa lakkamatult. Lapsed talusid enda ümber toimuvat tralli stoilise rahuga. Asi oli seda väärt! Ohtrad kingitud maiustused rändasid kõhklusteta Loviisa avaratesse jakitaskutesse, kust neid tänaseni nii muuseas välja pudeneb.
Araabia meeste käitumises jäi aga hästi silma üks oluline nüanss- iseäranis tunnustavalt ning heldinult vaatasid nad Jossi. Ning alati küsiti ainult poisi nime. Muidugi olid ka tüdrukud nende arvates armsad, kuid poeg- vaat see juba on midagi! Ikkagi pärija!
Meie kirikuõpetaja P. arvas seepeale, et küllap muutub olukord  juba mõne aasta pärast vastupidiseks... ;)

Öö

Kas teate, mis tunne on istuda ülestõusmispühade öösel hiirvaikses kirikus? Kas teate, mida tähendab täidetud vaikus? See on tunne, et midagi enamat polegi vaja, et kiidulaulud, mis ülestõusnud Kristuse auks peagi kõlama hakkavad, võiksid vabalt ka laulmata jääda, sest iga õhuosake on niigi pilgeni täis armastust ja andeksandmist ning sellesama vaikuse jõud on võimeline tõstma üles kirikuvõlvide alla, jättes alla maa peale kõik inimliku, jah, kõik selle, mis tundub olevat tähtis me igapäevaelus, kuid millel pikemas perpektiivis puudub jumalik mõõde, olles seega vaid ületähtsustatud kattevari sihitule, vaid inimlikult mõõdetavale tegelikkusele.
 See vaikus siin pimedas kirikus on võimsaim prelüüd, mida olen eales mänginud...
Kristus on tõesti üles tõusnud!