Vaikusest ja muust

 

Meie kodus on tavaliselt vaikne. Meil ei ole nimelt telekat. Kui käime õhtuti jalutamas, näeme, kuivõrd valdavad on elutubades helendavad ekraanid ja nendest tulenev lakkamatu mürafoon. Mul on hea meel, et mu mees on samal arusaamisel kui minagi - me ei vaja midagi säärast! 

Vaikus on minu arvates ainuvõimalik olemise viis, et oma mõtted saaksid esile tulla või et tekkida saaks dialoog kalli inimesega.

Sõltuvustest vabad ei ole me aga siiski. Joss veedab liialt palju aega arvutimänge mängides, tüdrukud niisama netis surfates või chattides. Ka minu sage pilk ekraani on pigem tobe harjumus, kui tõeline vajadus. Õnneks on meil kooli- ja tööasjad hästi korras. Lähedusele aga selline käitumine siiski kasu ei too.

Kui Jaanist saab täpselt aru, millal ta töötab ja millal tegeleb muuga - töö käib nimelt eranditult kabinetis kirjutuslaua taga suures arvutis, mis töö valmides koheselt välja lülitatakse - siis meie, ülejäänute puhul pole see asi üldsegi nii äratuntav. Mina näiteks võin teha tööd nii laua taga, tugitoolis kui voodis - aga samahästi võin neis paigus ka niisama internetis surfata. Läbi sellise ebamäärasuse olen tekitanud mõningaid väärarusaamu oma tohutust nutisõltuvusest, mis, tõsi, tekitab vahel muret mulle eneselegi. Siiski leian, et see väide pole sajaprotsendiliselt korrektne. Asi on hoopis muus. Kohalolekus. Infos, mida tegevusega teisele annan: ma ei ole kättesaadav.

Mõni õhtu tagasi mõtlesin, et teen voodis kiirelt mõned arved. Enne uinumist - no mis seal siis ikka! Jaan oli samuti magama tulnud ning ühmasin ka temale toksimise vahele, et et ma kohe… Paraku ei läinud “kohe” oodatult libedasti, vaid võttis siiski jupike aega. Kui viimaks tule kustutasin, tundsin iga ihurakuga, et ta on kuidagi … teistsugune. Muidugi võttis ta mu ikkagi kaissu ja kõik oli näiliselt korras, kuid meil kõigil on olemas taju ja “oma inimesi” loeme küllap sõnadetagi. Isegi kui teine magab.  

Hommikul tuli minu õhtune töötegemine jutuks. Mul oli juba lõug püsti, et “see oli ju vaid töö”. Siis aga hakkasin taipama. 

Olen ikka väga pikalt üksi, ilma paarisuhteta elanud. Minu “teen mis tahan ja millal tahan” suhtumine on mulle andnud mõnedes teemades silmaklapid. Siinkohal ei olnud ju asi selles, mida ma teen, vaid kus ja millal. Meil on abielu algusest peale kokkulepe, et voodi on vaid magamiseks ja armatsemiseks ning nutiseadmed, arvutid ja muu elektroonika siia ei kuulu. Ometi arvasin, et arveid tehes võin neid piire pisut nihutada. Tema jaoks aga polnud ju mingit vahet, kas chatin sõbrannaga või teen “tähtsat tööd”. Piltlikult öeldes käitusin nagu joodik, kes joob ühel korral veinipudelist hoopis mahla, imestades, miks partner ikka pahandab. 

Niisiis, vaikus on mõnus küll, aga kui sellest saab nn endassetõmbunud vaikus, olukord, kus lähedased meiega kontakti ei saa, pole tegelikult olulist vahet, et me telekat ei vaata. Et meil lärmi ei ole. “Ära” oleme nii või teisiti. Seda nüanssi - õigel ajal ja õiges kohas läheduse pakkumist, kuhugi määramatusse mitte “äralibisemist” - tuleb mul niisiis veel harjutada. 

Lapsed aga saavad Netflixist filme vaadata küll. Nende tubades on selleks võimalused olemas. Meiegi vaatasime 24. veebruaril presidendi kõnet ja kontserti. Arvutist ja üheskoos. 

Ball

Teismelised kolmikud on tohutult armsad. Olen õnnelik, et saan päev-päevalt jälgida nende õrna sirgumist, nende siiraid rõõme ja ahastamapanevaid siseheitlusi, nende sõprussuhteid ja esimesi vaikseid armumisi. Oh, kuidas tahaksin neid hoida ja kaitsta, kinkides neile vaid õnne ja turvalisust ning puhudes tuulde kõik mured ja ebakindluse. Suureks sirguv lapselikkus on ilus ja habras kui õidepuhkenud lill. 

Reedel oli koolis esimene ball. Oh, kus tüdrukutel oli alles sehkendamist! Kleitide osas olid muidugi kõige suuremad pretensioonid. Õige ka- üks tõeline noor daam ei pane kunagi peole midagi suvalist selga - kes teab, mil täpselt elu õnn naeratada võtab! Igal juhul oleks sel hetkel parem olla enda valitud ballikleidis, sest nii pääseb isiksus kõige ehedamalt mõjule. Sellise mõttega lohutasin eelkõige iseennast, sest loomulikult ei läinud minu esmased pakkumised kleitide osas teps mitte täppi, mitte sinnapoolegi, aga eks ma olen sellega juba veidi harjunud ka. Mäletan siiani Helise pisut kaastundlikku pilku, kui üritasin talle ikka ja jälle midagi “temalikku” soetada ja astusin sellega ikka ja jälle ämbrisse. “Ema, lepime parem kohe kokku, et sa mulle ilma minuta midagi ei osta, sa nagunii ei saa aru… ” Juba siis!

Õnneks leidsime siiski mõlema preilnaga ballikleitide osas konsensuse ja mõlemad olid viimaks ka rahul. Kingadega oli samuti tükk tegemist - õiged sai lõpuks ostetud otse tantsukingade poest. Üks printsess võttis siiski minu ultramoodsad hiigekontsadega tumepunased platvormid lisaks. Ma pigem ei küsi, kumbade kingadega ta tegelikult tantsis. Peaasi on hoopis teadmine, et minugi kingavalik võib olla konkurentsivõimeline! Ja Helis tuli ja tegi neile kaunid lokid.

Noormehe ülikonnaga läks kergemini. Saime soodsalt hea kauba, Jaan laenas lipsu ja tantsukingad juurde. Nurinat polnud kuulda, pigem heameelt, et tüütu asjaga nii vähese jamaga hakkama sai. Poiss nägi tõeliselt šikk välja!

Ball olevat olnud nagu ball ikka. Kusagil nurgas trobikond ülikondades mittetantsivaid poisse. Itsitades ringisebivad imeilusad neiud. Mõni varaküpsem tantsiv paar. Varjatud pettumusohked. Selfid ja grupifotod. Lõpuks disko, kus sai ka omavahel karata. Selles eas täiesti normaalne!

Mul on hea meel, et neil kõik nii hästi on! Et nad on terved ja elurõõmsad. (Kui nad just parasjagu mingis valdkonnas “läbi kukkunud” pole, mida juhtub õnneks harva ja mis on teismeeale täiesti iseloomulik nähtus.)

Teismeliste kolmikutega on ka kodune elu päris põnev. Ühest küljest on nad juba üsna täiskasvanud. Näiteks võib neid rahuliku südamega paariks-kolmeks päevaks omapäi jätta, mingit muret pole ei ööbimise ega toiduvalmistamisega - kõigega saadakse suurepäraselt hakkama. Vahel kutsutakse sõbradki külla, mis lisab vaid rõõmu ja toredust. Kuna tunnen kõiki oma laste sõpru ja nende peresid hästi, on mu süda ka selles osas täiesti rahulik - mingeid “üllatusi” tulla ei saa. Pigem üllatusi - näiteks mõni ülimaitsev kook või pasta. Jah, pärast võib küll maja olla tavapärasest pisut korratum, kuid mis sest - teevad korda, kui märkuse teen! 

Sellega, et kõik kokkulepped ei pruugi teismelistega sugugi koheselt pidada ja osad kohustused võivad vahel ka täiesti ära ununeda, tuleb muidugi arvestada. Eriti puudutab see punkt me kodu üldkasutatavate pindade korrashoidu. Aga loomulikult pole nende “unustamised” kunagi paha pärast. Prioriteedid on selles eas lihtsalt täiesti mujal! Ja kelle muu, kui minu asi on neile nende kohustusi papagoi kombel meelde tuletada? Nii väike probleem ju! Kuigi … vahel käib jubedalt närvidele.

Mulle meeldib, et meie vahel on usaldus. Et me saame rääkida. Eilegi istusime Jaani ja tüdrukutega köögipõrandal ja arutasime, kuidas olid teatud asjad (noh, ikka need hinge-asjad) “meie ajal” ja kuidas on nüüd. Lisaks sain oma noorpõlve-piltide kohta, mida nad olla vahepeal albumitest vaadanud, hulgaliselt komplimente. Olin pisarateni liigutatud. 

Jaa, teismeiga on üks läbinisti armas aeg. Ma ei mõtle veel, et sellele järgneb pesast väljalendamine. Pigem proovin nautida iga päeva ja hetke, mil nad kasvavad ja arenevad, mil nad täiustuvad ja valivad oma “lennusuunad”. Üritan olla toeks, kui maailm kokku variseb ja jagada rõõmu, kui saab puudutada päikest. Karl Johann jagab hetkel oma emotsioone kõige napimalt, aga temagi võtab aeg-ajalt minuga neljasilma vestlused ette, küsib üht ja teist, on olemas. Ka Jaani tundub ta väga usaldavat.

Kõige armsam on see, et kui me kuhugi sõidame, näiteks Saaremaale, hakkavad kolmikud meid oma sõnul koheselt igatsema! Mina neid ka! Jaangi küsib nende kohta tihti, vahel tuletab helistamistki meelde. Nii et kontakt on meil kõikidel tugev ja hea, mis ongi üks igavesti kindel märk, et kõik on korras. Nii balli-aegadel kui igapäevaelus. 

Ahh, muide, kui üks neiu tuli eile oma elu esimeselt “deidilt” pika tulipunase roosiga, olin vist vähemalt sama elevil kui ta ise…

Palved Jaani eest

 Palvetame lastega Jaani pärast iga päev.

Jaani missioon on olnud sel keerukal ajal hoopis teine, kui avalikkus seda teab või ette kujutab. 

See on sügavalt meie perele fokusseeritud. Vajame teda just nüüd ja praegu väga. 

Jaan on armastav partner ja abikaasa, aga neil kuudel on ta mulle selliseks toeks, kelleta hakkamasaamist ei kujuta ma isegi ette. Täpsustan kunagi hiljem. 

Jaan on võitnud mu laste austuse ja usalduse. 

Tema palved kannavad meid kõiki. 

Ta on uskumatult võimekas ja suure südamega inimene. 

Kirikuõpetaja suure algustähega. 

Jaan väärib hoidmist, mitte hävitamist. 

Palvetame ta eest kogu südamest. 

Unejutt

 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.

Kolmikutest

 Täna kirjutan kolmikutest. Minu elusündmuste keerises on see tore trio ebaõiglaselt tahaplaanile jäänud, ometi oli see blogi esmalt mõeldud just nende elu ja arengu kirjeldamiseks. (Kujutan juba ette kolmehäälset karjatust: “emps, pliiz, ära meie arengut küll kirjeldama hakka!”)

Tõepoolest ei ole peaaegu 15-aastaste kolmikute puhul enam põhiküsimuseks see, kuidas mina nendega hakkama saan. Pigem peaks arutlema selle üle, kuidas nemad minuga toime tulevad. Ega me ju kõiges päris sarnased ole, kohati ei saa ma nende keelestki aru. Näiteks eilses messengeri grupis toimunud vestluses oli nende ja Helise vahel säärane inglisekeelses slängis andmine, et mina tõstsin lihtsalt käed ja andsin alla. Aga ikkagi võin öelda, et saame üheskoos väga hästi hakkama! Läbikukkunud emana ma end küll ei tunne, vähemalt enamaltjaolt mitte. Veidike kanaema olen aga küll. 

Kolmikud käivad ikka samas koolis, nüüd siis 8.klassis. Nende õppeedukusega olen igati rahul, mõni on lausa puht-viieline. Aga teate, kuna mulle kui terapeudile on nii mõnigi nendevanune kibestunult välja pursanud, et “mu vanemaid huvitab ainult see, kuidas mul koolis läheb, ja üldse mitte see, kes ma päriselt olen”, lõpetan kooli-teema siinkohal ilusa punktiga ära.

Kes nad siis tänaseks päriselt on? Lapsed, kellega, julgen öelda, on mul päris hea kontakt. Usun, et nad saavad minuga olla nemad ise, isegi juhul, kui teema meie vahel pole kõige mugavam (noh, näiteks kui nad peavad koristama, aga kohe kuidagi ei taha). Alati tohivad ja soovivad nad meie koju kutsuda oma sõpru ja tihti võtavad minugi (ajutiselt) seltskonda. Seegi on hea märk.

Loviisa meenutab mulle kõige enam mind ennast samas vanuses. Ta on kolmikutest kõige mässumeelsem, seda aga vaid kodus, koolis vast mitte. Loviisale meeldib mugav elu, kõik ebamugavused, mis inimesele teisme-eas (ja mitte ainult!) osaks langevad, tuleb talle peensusteni ära seletada ehk normaliseerida. Näiteks varajane ärkamine, et kahel päeval nädalas kella 8ks kooli jõuda. Loviisale meeldiks luksuslik eluviis koos ohjeldamatu reisimisega ja eks me oleme arutanud, kuidas selleni jõuda, ilma et kodakondsed end liiga harvade väljasõitude võimaldamise valguses päris vaeste ja väetitena tundma hakkaks. Kutsume J-ga Loviisat heatahtlikult Printsessiks.

Loviisa käib kunstikoolis ja joonistab üle mõistuse hästi. Et mul endal igasugune kunstianne puudub, on see ääretult imponeeriv. Tal on tundlik loomus ja hea taju ka inimeste osas. Sõprade osas on Loviisa valiv.

Lisann on lõbus noor inimene, kel on tohutult sõpru. Minul on raske selle nimekirjaga järge pidada ja seetõttu vestleme tihti sellest, kustkaudu üks või teine sõps tee temani on leidnud. Muidugi unustan selle info ka kiiresti ja küsin varsti uuesti, aga mis siis. Lisanni sõbrad tunduvad kõik olevat toredad ja targad noored, kellega koos tehakse palju põnevat.

Lisann on üldiselt väga lahke ja paindlik. Ta on ka ääretult empaatiline ja viisakas. Kui tal parasjagu seda tuju peal pole. Kui tal see tuju peal on, siis ta lihtsalt hammustab. Aga see tuju on vaid tilluke osa Lisannist. Üldiselt on ta armastusest pulbitsev ja muretu nagu suvepäikese käes lendlev liblikas. Ta on ka mu lapselaste Otto ja Rubeni vaieldamatu lemmik. (Koos onu J-ga). Lisanniga lihtsalt on lihtne suhelda.

Ka Lisann käib kunstikoolis ja on väga andekas. Muide, Lisann värvis oma juuksed peaaegu mustaks ja ta on ainus me perest, kellele tume juuksetoon vägagi hästi sobib. 

Karl Johann on tänaseks minust peajagu pikem, seitse numbrit suurema jalaga, murrab hoolega häält ja on igati südamlik ja tore noormees. Tõsi, arvutis võiks ta veidi vähem viibida ja raamatuid sellevõrra rohkem lugeda, kuid siin väljaöelduna jääb see ka ainsaks pretensiooniks. Karl Johannilgi pole sõpradest puudust, ööl vastu tänast oli meie juures näiteks kaks sõbrast ööbijat. Tunnustamist väärib see, et poisid oskavad olla vaikselt (noh, eks nad mängivad arvutis), kui oleme J-ga magamissoovi avaldanud. Seega pole meil midagi külaliste vastu, toredad poisid kõik. 

Karl Johann käib regulaarselt jõusaalis. Ta on oma ülipeenikese kogu kohta ebareaalselt tugev, tehes näiteks rippudes muljetavaldava arvu lõuatõsteid (ma ei tee ühtegi!) ja avaldades muul viisil oma tugevuse ja sitkusega muljet. Ka Karl Johanni võin rahumeeli usaldada, mingeid lollusi ta küll kokku ei keera. Majapidamistöödes lööb Karl Johann heal meelel käed külge. Vahel tuleb teda lihtsalt üle ühe või kahe korra paluda. Aga ta oskab ka suurepäraselt inimesi (tüdrukute sõnul siiski vaid mind!) tajuda ja vabandamine pole tema jaoks probleem. 

Nüüd, kui meie peres üks inimene lisaks, tuli triol ka temaga harjuda. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see nii libedasti läheb. J-i tarkus suhe kolmikutega koheselt südameasjaks võtta ja nendega väga palju rääkida tasus kiiresti ära. Selline siiras lähenemine võitis noorte usalduse ja nüüd tohib ta isegi veidi reegleid kehtestada, (näiteks see, et üheskoos söögilauas istudes ei ole keegi telefonis), trio aktsepteerib seda täielikult. J on neile ka heaks õpetajaks, näiteks vene keeles. Ta ei lähe närvi. Jossi kaasab ta mängleva kergusega nn meestetöödele appi. 

J küsis triolt, kas minus on nüüd, kui elame koos, midagi muutunud. Trio väitis, et ma olevat märksa rõõmsam ja rahulikum. Ja tegevat palju tihedamini süüa. No näed, lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, kas siis koos või eraldi, aga mitte hambad ristis “laste pärast” koos elavaid vanemaid. Ka lapsed on minu arvates praegu õnnelikumad, kui varem.

Mul on kolmikutele mõeldes hea soe tunne. Teismeiga ei pea olema mingi jubedus või lakkamatu võitlus. Kui kontakt kodu ja vanematega on tugev, on kõik hästi. Ma ei oota, et nad oleksid küpsed täiskasvanud. Luban neile nende vanuse kohast eksimisruumi. Arvan, et see ongi asja võti. Miks peaksid nad mind meelega alt vedama? Neile on ju kõik lubatud, niisamagi on kõik hästi. Pealegi kuulevad nad iga päev, kui palju ma neid armastan. Ja kui palju tänan Jumalat, et ta mulle sellise imelise kingituse on teinud…

Jalutuskäik

 Käisime tüdrukutega jalutamas. Nad nii tahtsid, et mina ka tuleksin. Täna oli mul iseäranis palju tegemist, sest homme saadetakse kirikust teele tuntud eesti muusik, kelle repertuaari kuuluvat lugu pidin orelipäraseks viimistlema, et seda matusetalitusel tohutule leinajate hulgale esitada. Lisaks tuli tegeleda homse esimese advendi muusikalise kujundamisega. Mul ei olnud üldse aega. Aga jätsin kõik kus see ja teine ja läksin siiski. Hoolimata ka sellest, mida tegelikult talvest arvan. Hoolimata sellest, et talv pole mu jaoks inspireeriv.

Õues sadas laia lund. Maailm tundus magavat. Majad istusid oma kohtadel, paksud talvemütsid peas, mõnele olid lõbutekitamiseks jõulukaunistused üle visatud. See ei katkestanud vaikelu, pigem vastupidi. Valgusmuusika käis kuidagi omasoodu, mingil muul sagedusel, muus dimensioonis. Oli lausa keerukas tunnistada, et sel viisil kutsutakse jõule ligi, kui kõik on samas nii taandunud, nii vati sees. Otsekui tsunami, mille eel meri taganeb, pakkudes omamoodi vaatemängu. Aga kui ta siis mürinal tuleb… ei taha mõeldagi! 

Jõulud pole muidugi mingi tsunami. Ta on lihtsalt üks murdepunkt. Aasta ringkäik, kus kõik jõuab taas algusse. Kus pimedusest hakkab idanema valgus, kus läbi sünni saab alguse uus elu. Kasvupunkt. Keerukas koht, mistõttu tuleb sellest üle möllata. Koguneda, pidutseda ja rõõmutseda. 

Mulle meeldib, kui on vaikne. Need majad-lumemütakad tundusid kuidagi turvalised. Oli küll külm, kuid oma tüdrukutega oli hea rääkida. Meie kõneluse foonil tundus, et ehk on see kõik siiski üleelatav. See talv. Külm. Brrr…

Mul on nii vahvad lapsed, et mu välja vedasid. Mul on üldse vedanud, talvest hoolimata. 

Minu kõht

Täna kirjutan oma kõhust. Kõhust, mis on saanud teenimatult suurt kriitikat. Ja väga vähe kiitust.

Figuuriga ei ole mul kunagi erilist muret olnud. Mind on õnnistatud peene kondi ja pigem kõhna kehaehitusega. Peeglist vastuvaatav on mulle üldjoontes täitsa vastuvõetav. Noh, viimasel ajal siiski mõningate mööndustega.

Kui kolmikuid ootama jäin, see oli siis veidi enam kui 14 aastat tagasi, hakkas mu kõht koheselt kiirelt kasvama. Mäletan, et juba augustis küsiti minult, millal sünnitan, tähtaeg oli ometi lausa jaanuaris, korraline keiser detsembri lõpus. Oktoobris paistis mu kõht hiiglaslik. Julgelt nagu lõpurasedal.

Sel ajal hakkasid kõhule tekkima esimesed “triibud”, venitusarmid ehk striiad. Neid muudkui lisandus. Kõhu kasvades muutusid nad punaseks ja hakkasid sügelema. Raseduse lõpus oli mu hiiglaslik kõht üleni punasetriibuline. 

Midagi ei aidanud. Kõhunahk oli lihtsalt nii viimase piirini pingul. Ega ka siseelundeil parem seis polnud. Need olid täiesti kokku pigistatud. Ikka selleks, et pisikestele ruumi teha. Ma ei saanud õieti süüa, sest täiskõhu tunne tekkis koheselt ja kõhukinnisus vaevas igapäevaselt. Käisin iga natukese aja tagant pissil, sest põis ei saanud normaalselt täituda. Hingeldasin väiksemagi pingutuse peale, sest täiel rinnal sisse hingata oli võimatu. Isegi rinnakorv, eriti see osa, kus roided kohtuvad, tundus olevat totaalselt valesti. Minu kõht oli järjest hiiglaslikum. 

Naine on loodud kandma üht last korraga. Oodates kolmikuid, oli kõik hoopis teistmoodi. Ühel heal päeval ei mahtunud ma näiteks enam oma autorooli, mingil ajal ei saanud iseseisvalt saapaid jalga ja pidin käime kingadega, mille kannaosad lääpa tallatud. Ühe tuttava käest sain laenuks hiigasuure jope, paraku pruuni. See kõik pani mind ennast äärmiselt ebanaiselikult tundma, seksikusest ei hakka mitte rääkimagi. Olin nagu mingi suur liikuv monstrum. Teistele pakkus mu muundunud keha suurt põnevust. Minu jaoks oli aga asi naljast kaugel. 

Lõpuks jõudis kätte laste sündimise päev. Uskuge, ma lugesin enne plaanilist keisrit mitte tunde, vaid minuteid! Olemine oli täiesti ilmvõimatu, seda nii istudes, lamades, kui seistes. Minu eesmärk oli aga eelkõige sünnitada terved lapsed, kes ei vaja peale sündi nädalate pikkust ülesturgutamist. Muidugi ei sõltunud see ju ainult minust, aga olen oma kehale siiski ääretult tänulik, et ta minuga koostööd tegi ja nii võrratult vastu pidas.

Keisrilõige toimus kohaliku seljasüstiga, mis tähendab, et olin kogu protseduuri vältel täiesti ärkvel. Oma arust sain vabalt ka varbaid liigutada, kuid see võis olla ka pseudotunnetus. Kõhu lahtilõikamine tundus kanga lõhkikäristamisega. Imelik tunne! Igatahes käis kõik väga kiiresti ja lapsed sündisid siia ilma paari minutiga. 

Peale ühte päeva intensiivis ja vereülekannet sain minna tavapalatisse. Seal sain end esimest korda pealaest jalatallani üle vaadata. Minu kõht nägi välja selline, nagu oleks veel üks laps sinna sisse jäänud. Niisiis, kõhu järgi taas üheksas kuu. Lisaks oli mu rinnaku alumine osa paindunud laste ruumikitsikuse tõttu väljapoole ning alumiste roiete kokkupuutepunktis oli kompamisel tunda inetu mügarik. Õnneks tõmbas see pikapeale tagasi. Nagu ka kõht. 

Peale pikaaegset tagasitõmbamist nägi mu kõht välja nagu tühi jahukott- õnnetu ja kortsus, valged triibud peal. Olin selle peale väga jahmunud. V. arvas, et võiksin selle ilulõikusega taas kenaks korrigeerida. Millegipärast vihastas selline väljaütlemine mind väga. Sisimas olin tohutus segaduses.

Hakkasin oma kõhtu häbenema. Sedasama, mille varjus mu kallid lapsed said nii pikalt kosuda ja kasvada, et neid loeti täiesti ajalisteks beebideks. Minu meelest oli see lihtsalt kole. Teda tuli hakata peitma.

Ma ei kandnud kuni üle-eelmise aastani bikiine. Ainult trikood. Mitte keegi ei tohtinud seda "õudust" näha. Lahutus lisas ebakindlust veelgi - milline uus mees sooviks endale nii koleda kõhuga naist!

Õnneks tuli mu arusaamisesse muutus. Tuli järk-järgult ja tagasilöökidega, aga tuli. Ühtäkki hakkasin taipama, et just kõht on see minu kehaosa, mille üle peaksin tundma kõige rohkem uhkust. Just kõht on ära teeninud tunnustuse. Ta on ilus just sellisena. Veidi armilise ja väljaveninuna. Minu kõht oli mu laste kodu enne nende sündi ja ta pidas selle katsumuse vastu! Taipasin korraga, et mu kõhul polegi midagi viga. Olin ta ise koledaks mõelnud. 

Ostsin sel aastal väga ilusad bikiinid. Kannan neid uhkusega. Ma ei ole kahekümne aastane sünnitamata naine. Olen naine, kes on ilmale toonud neli last, viimasena kolmikud. Ma ei tohi seda unustada. Ma tohi ennast piitsutada. Ja mis kõige tähtsam - ma ei tohi öelda oma kõhu kohta midagi halvustavat. Ta on just sellisena kaunis. Just sellise, mitte päris perfektsena. Ja kusjuures - mõtlesin ikka täiega üle! Ise uskusin ka...

Muhu suvi

 Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas sai see kuus nädalat, mil Muhus puhkasin, nii kiiresti mööduda! Mul oli kaasas hunnik raamatuid, mida ma õieti ei lugenud. Olid akrüülvärvid, millega üritasin ühel korral maalida, kuid seegi pilt jäi algusjärku. Olid lõngad ja juhised heegeldamiseks, et Loviisa vooditekk lõpuks valmis saaks, aga heegeldasin vist kaks rida, siis läks järg käest. Olid klaverinoodid, aga ma ei harjutanud kordagi ning kitarr ja kannel, mida ma samuti peaaegu ei puutunudki. Mida ma siis tegin?

Vist puhkasin. See käis pisut teisiti, kui eelnevail aastail. Selle aasta Muhu märksõna oli märkamine. Kogesin palju enam üksikute hetkede ilu ja võlu. Mul on meeles lõputud loojangud, mis maalisid pilvede kõhualused kuni hiliste öötundideni tulipunaseks. Mul on meeles pärnade magusad õied ja olen õnnelik, et sel aastal ei unustanud neid korjata. Mul on meeles angervaksasid täis põlluääred. Mul on meeles pääsupoegade esimesed lennuharjutused. Mul on meeles pooleseitsmene riiakas harakas magamistoa akna all. Mul on meeles ligihiilivad külakassid. Mul on meeles esimene päev, mil ritsikad alustasid viiuldamist- vankumatult sügise poole. 

Ja lapsed. Kolme talu peale üheksa, aeg-ajalt lausa kümme ühevanust last. Üks suur ja osavõtlik sõpruskond! Ühised käigud, ühised mängud, hommikused, õhtused ja päevased traditsioonid, tõsi, vahel ka tüütud, kui mind liiga palju autojuhina kaasati. Tegin need käigud, enamasti Lõunaranda, siiski peaaegu nurisemata, sest mäletustes peitub hilisem elujõud. Lapseea kohalolu kaudu saab aimata täiskasvanuealise võimet olla lähedal. Ja unustamatuid mälestusi peavad vanemad kindlasti kinkima, see on väga kerge ja äratasuv ülesanne.

Külalistega oli sel aastal keerukam. Ma ei võtnud neid ülemäära palju vastu, kuid see, et suurem läbisõitjate arv jäi just viimasesse nädalasse, aega, mil Jossiga oli juhtunud õnnetus, kurnas mind siiski parasjagu. Aga ma ei nurise. Sõbrad, kes minu juures peatuvad, on hoolikalt valitud, seega jäävad need hetked erilistena meelde. 

Ära tulles valasin ka pisaraid. Veel oleksin tahtnud maalida, lugeda, jalutada, ringi sõita, niisama olla. Veel oleksin tahtnud tunda seda lõputut õnne- ja tänutunnet, mis mind alati Muhus olles täidab. See on selline, et tahaks kallistada iga põõsast, puud ja põldu. 

Tallinnas on teisiti. Armastan meeletult ka siinset kodu, olen tohutult tänulik oma inspireerivate töökohtade üle. Luban end armastada ja armastan ise. 

Aga miski jääb ikkagi maale, jääb sinna lihtsuse ja heinapallide vahele. Sinna, kus ei pea ennast tõestama, seal, kus ma ei ole mina läbi oma saavutuste, vaid olen mina ka öösärgi väel, teetass käes, poole päevani ringi tuiates. Seal, kus ma ei pea midagi mõistlikku tegema, arvama, kogema, seal, kus tunnetan olemise imelist kergust. 

Augustis on ööd juba pimedad, aga just siis saab vaadelda tähti. Just siis saab olla laotuse all osa kõiksusest, universumist. Minu arvates avab Jumal oma armastuse hõlmad just augustiöödel- et näidata oma kätetöö ilu, oma lugematute kollaste tähtedega kõikekatvat tekk-mantlit. Muul ajal on see vaid hoomatav. 

Aga aeg muudkui lendab. Mööda linnuteed, igaviku poole...

Tõuksijutt

Jah, ma tean, et elektritõukse ei maksaks lastele osta. Nüüd tean ka seda, et juhul, kui neid siiski osta, võiksid need olla veidi vähem võimsad, kui need kõige võimsamad. Aga neile, kes ootavad, et hakkaksin oma poega nendega ühes hurjutama ja arutleksin, kas ta sellest, mis juhtus, ka edaspidi õppust võtab- eriti, kui hurjutajate näol on tegemist hoopis teiste, flegmaatilisemate isikuomadustega laste vanematega või siis üldse mitte lapsevanematega- ütlen rahuliku südamega, et olen ääretult tänulik. Mu poiss on täiesti tavaline elava loomuga uudishimulik teismeline, kes ei oska paraku ohtusid ette näha ja katsetab aeg-ajalt asju, mille turvalisuse ja ebaturvalisuse piir on õrnõhuke või puudub sootuks, mistõttu esineb õnnetusi, vahel ka tõsisemaid. Olen ääretult tänulik, et mu poeg saab terveks. Ta ei tahtnud nii. Ta tahtis lihtsalt trikitada. See, mis teismelise aju ja seiklushimu juhib, on adrenaliin. Muide, minagi olen sellest veidike sõltuvuses. 

Ah et mis siis juhtus? 

Kui olin pühabasel lõuna-aal parasjagu duši alt tulnud ja mõte oli kenamad kirikuriided üll tõmmata ning teenistusele orelit mängima sõita, helises telefon ja Joss luksus toru teises otsas, et ta jooksvat kohe verest tühjaks. See väljaütlemine oli kõrvale suhteliselt karm kuulda, kui end tagasihoidlikult väljendada. Et too tühjaksjooksmine toimus naaberkülas, mis linnulennult suht lähedal, autoga mõõtes aga tohutult pikka ringi nõudis, käis edasine nagu filmis. Esimene riideese, mille päästeaktsioonile tormamiseks kapist leidsin, oli mu kõige pidulikum maani kleit. Järgmisel hetkel võtsin juba, pidurüü seljas, sirgeid kurve naaberküla mõisa-allee suunas.

Nad olid sõitnud kahekesi naabripoisi elektritõuksil. Too olla jube stabiilne. Vabalt võis käed lahti sõita, mida nad ka loomulikult tegid. Kiivrite kaitsefunktsiooni olulisuse, mida mina papagoi kombel kogu kevade ja suve rõhutatult esile olin toonud, olid nad naabertalu juures, minu vaateväljast eemal, kiivritega ühes ära põlanud. 

Kui seda va kivi poleks ette juhtunud! Stabiilsus tõuksi kehastuses, käed-lahti-kutid kukil, muutus ühtäkki labiilsuseks ja paiskas noormehed kummuli. Joss haaras küll kinni sõbra õlgadest, sõber aga tõuksi sarvist enam haarata ei jõudnud. Enne toimus hüpe ja seejärel maaühendus. Hale ja valus. 

Verd tuli tõesti. Kolmest suhteliselt lühikesest, kuid sügavast haavast kipubki tulema. Tühjaksjookmise ohtu mu pilk sündmuspaigale jõudes siiski ei tuvastanud. Hoopis ebameeldivamalt mõjus ümber paigutunud küünarluu ots, mis muutis selle koha, kust käsi kõveraks ja sirgeks paindub, imelikult laiaks. Mu jaoks oli hetkega selge, et see on emo-keiss.

Sel hetkel olid üheks ööks hoida ka mu kaks väikest lapselast. Olin tüdrukutega kokku leppinud, et kiriku ajal- ja see pole üldse pikk aeg- valvavad poisse nemad. Oli selge, et nüüdses valguses asjalood muutusid ja mul pole mingit varianti midagi ümber mängida. Lapsed pidid peagi lõunauinakule jääma. Söök polnud valmis. Mina, kogu krempli vankumatu tugipost, vankusin aga ühtäkki vägagi ebakindlalt. Kõike tundus järsku isegi minu jaoks liiga palju. 

Joss ootas sel ajal, kui ma teenistust mängisin, autos. Ilmselt šokist, aga käsi väga ei valutanud. Et ta lisaks ka kõndida ei saa, selgus hiljem. Veri immitses, kuid nüüd oli taastunud usk, et see pole eluohtlik. Kell tiksus kirikuaia vaikuses, sees kõlasid ajalikud ja ajatud palved Jumala poole. 

Kirikuõpetaja kõneles armastusest. Ma ei kuulanud eriti. Istusin ülal, pikal kõval halliksvõõbatud puupingil ja pisarad muudkui voolasid. Püha Katariina, kellele on pühendatud see kirik Muhus, mu isa sünnipaigas, samuti kirik Kadrinas, mu ema sünnikohas- kas pole märkimisväärne kokkusattumus- Püha Katariina, legendi kohaselt erakordselt tark ja ilus naine, armastuse märter, muutus korraga väga nähtavaks ja ligiolevaks. Üksikute naiste kaitsepühak…

Kuressaare aga rokkis täiega. Emos võtsid meid vastu kolm nägusat noormeest, arst-residendid ja med-vennad. Kui neil olnuks kidrad käes, ei oleks ma ka vist eriti imestanud, nii chill tundus kogu sealne olemine. Paneksin kümme punkti kümnest sellele, kuidas mindki kampa võeti. Sain olla ninapidi juures, kui arutati, millise piirkonna röntgen oleks vajalik, millise mitte, uurida röngenpilte, võrrelda haavade õmblemiseks mõeldud niidi jämedust, naerda ettepaneku üle visata kivi-paber-käärid, kes õmbleb, arutleda parima valutustamise tehnika üle (see vedelik, mis enne valuvaigistavat süsti haava desifitseerib, on nimelt kõige valusam, sellejärgselt võib ka süstita õmmelda, ütles Joss). Koos nende arstidega ootasime Tallinna ortopeedilt diagnoosile kinnitust  ja just neile tunnistas Jossi puhtsüdamlikult üles, mis õigupoolest juhtus, saamata täiskasvanulikult noomida. Inimlikkus on jumalik! 

Kui ma hiljem Lastehaiglas üritasin jätkata sama joont, vaatas õde-perenaine mulle rangelt silma ning ütles rõhutatult: "ema rahuneb nüüd maha."

Operatsioonist ja kipsist polnud pääsu. Selleks sõitsimegi  Tallinnasse. Suures haiglas on kõik palju ametlikum, aga rahulolu ja tänutunne saatsid mind sealgi. 

Saarel lahenes väikeste poiste ja lapsehoidjatest tüdrukutega kõik hästi. Mina korjasin end taas kokku. Op läks hästi. Joss paraneb. Elu läheb edasi. 

Olen ühtaegu hapram ja tugevam. Ärge ainult hakake midagi analüüsima.

Lisaks harakas Haraldi loole

 Ei saa öelda, et interpreedid just liiga sageli oma kontserte katkestaksid, nii nagu harakas Harald seda minu kohatute ovatsioonide peale tegi. Küll aga meenus mulle üks oma kunagine kolleeg, suurepärane orelisolist, paraku väga väheldase huviga kiriku ja kristliku maailmapildi osas, nagu kiriku organisti amet päriselt nõuab. Jumalateenistus tundus teda lausa häirivat, mistõttu tahtis ta sellega alati kiirelt ühele poole saada. Nii mängis ta koraale poole kiirema tempoga ja tegi muid vimkasid, mis kirikurahva hingekosutuse taganõudmist tublisti häirisid. Selle mu kollegi arvates pidanuks keskenduma vaid oreli lõpuloole. 

Vanainimeste arvates olid aga asjalood teisiti. Kui oled juba tubli tunni jagu kõval kirikupingil istunud, kõik oma patud üles tunnistanud ja armulaualeivast-veinist usule kinnitust leidnud, hakkavad mõtted tahes tahtmata ka maisemate asjade poole veerema. Üheks oli näiteks kosutav kirikukohv ja üllatusmoment sinna juurde kuuluva näol. On see pirukas või küpsis? Vahest lausa koogitükike? 

Seega ei maksa vanainimestele pahaks panna, et nad oreli lõpuloosse sama aupaklikult ei suhtunud, kui too mu endine kolleeg, tunnustatud interpreet. Et lõpulugu, tihtilugu prantsuse stiilis, kestis keskeltläbi viisteist-kakskümmend minutit, on täiesti loomulik, et vanainimestel selleks ajaks juba kere heledaks läks ja nad üha rahutumalt kohvilauda taga hakkasid nõudma.

Kord küttis too tunnustatud interpreet taas oreli lõpuloona Vierne’i või Widori lõputuna tunduvat sümfoonilist šedöövrit, ja vanainimeste kõht oli jälle koledamal kombel tühi. Siis see juhtuski. 

Vanainimeste kõrvad on teatavasti töntsid, seega, kui nad omavahel kirikupingis arutama hakkasid, ütleme, et sellesama kohvikõrvase üle, kostis see kaugemale, kui nad eeldasid. Õige oleks öelda, et nende jutuvada kostis üle kiriku. Organist oli prantsuse tämbrite lummuses. See andis jutule julgust ja häälele kõla. 

Järsku aga orel vaikis. Nagu noaga lõigatult. Paar valjuhäälset sõnapoega lipsas veel inertsist üle vanainimeste kuivade huulte, siis aga vakatasid nemadki. 

Organist oli end välgukiirusel ümber pööranud. Ta silmad läikisid vihaselt. "Sigade ette ma pärleid ei loobi”, ütles ta selgelt ja kõlavalt. Ning läks. 

Lugu jäi pooleli, nagu harakas Haraldi tänahommikusel aiakontserdilgi. Ainus vahe oli see, et interpreet ei lennanud. Ta sammus, küll väga vihaselt, kuid lendamine see polnud. Jooksmine, kui soovite. Ähvardav kõnd. 

Mu vaene interpreedist kolleeg ei pälvinud pika katkestatud prantsuse loo eest aplausigi. Vanainimesed olid selleks liiga ehmunud. Ja nende peakestes kummitas üks oht veel- mine tea, äkki arvab interpreedihärra, et plaksutamisega nõutakse lisapala. Nemad tahtsivad aga viimaks hoopis kohvile minna! Ei tea, mis kõrvale antasse? 

Rangluumurd

 Ma nüüd ei teagi, kas minus on alalhoidlikkust või ei ole kohe üldse!

Ostsime Karl Johanniga meile toreda elektritõukeratta. Karl Johann valis välja ja panustas rahaliselt, mina noogutasin ja panustasin samuti rahaliselt. Üks asi, mida ma aga üldse ei teinud, oli eelnev taustakontroll. Nimelt selgus, et too tõuks on puha "paugupill", võimas ja kiire. Too selginemine leidis aga aset alles siis, kui rattaga mitmeid ringe ümber kodulähedaste kvartalite mõõdetud oli. Ja siis polnud muidugi enam midagi muud teha, kui vaid palvetada. 

Ka mulle meeldib kiiresti sõita. Ometi on minusse aja jooksul kogunenud teatud hulk ettevaatlikkust, mis suuremad ohud aitab ära hoida. Trio on selle sõna jaoks veel veidi noor, sestap loen neile kõigile päevast päeva sõnu peale, eelkõige muidugi kiivri osas, aga ka normaalse sõidukiiruse mõistlikkust rõhutades. Mulle tundub, et nad noogutavad seepeale. 

Midagi on siiski ka kohale jõudnud. Loviisat päästis küll kiiver hullemast. Ta nimelt kukkus. 30 kilomeetrise tunnikiirusega edasi liikudes on  sellised asjade arengud vägagi võimalikud. Olevat tekkinud järsk tuulekoridor, ratas läks vibama nind sedakaudu mats ja maaühendus toimida saigi. Nagu arvata võite, ei olnud see väga pehme maandumine. Marraskil on käsi, jalg, nägu ja keha. Hambast on eemaldunud tilluke kild. Õlaga läks aga kõige kehvemini.

Rangluumurd. Ilmselge- ja see vahtis mulle röntgenpildilt toredasti vastu ka. Nüüd on siis ortoosiaeg. Õlad on ilusti ära fikseeritud, valu eriti pole. Pisut enam alalhoidlikkust oleks vaja, veidike aegagi. 

Aga kas nad oskavad? Kas minagi? Alalhoidlikkusega me pere just ei hiilga...

Ema tänu

Lapsed, mu armsad, mu rõõm ja mu lähedus,

milline kingitus olla on teile

emaks! Sel annil on taevane tähendus,

inglite kullane puudutus meile,

kes oma lugusid oleme üheskoos,

sündides, kasvades, suurekski saades,

endasse kogunud. 

Naeru ja nutuhoos

kaotand ja leidnud kõik maailma aarded.

Üheskoos… 

Kallid, nii väike on panus

emana mis olen osanud anda!

Tarkust ei määra ei kortsud, ei vanus,

koormad, mis salaja püüame kanda,

õpetussõnad ja kasvatusreeglid,

mustvalged tõed, mis on õige, mis vale.

Hoopis mu valikud saamas on peegliks.

Ei tea, kas viivad 

need, millel tiivad,

 Loojale lähemale?

Räpakollikesed

 Kas te teate, et Loviisa, Lisann ja Karl Johann on juba peaaegu minu pikkused? Kas te teate, et kinganumber on kahel suurem, kolmandal minuga sama?

Ainuke, mis neid minust rangelt eristab, on määrdumise küsimus. Asi on nimelt selles, et kolmikud määrduvad kole kergesti. Kui te ei teaks, et nad käivad täiesti korraliku kooli kuuendas klassis, arvaksite, et nad töötavad põllul! Seda arvaksite pesemiskordade arvu ning pesemiseks kuluva aja ja veekulu järgi. Nad pesevad end nimelt väga tihti ja väga põhjalikult. Käin sageli vannitoa ust prõmmimas, sest minu arvates ei saa nii kergesti määrduda. Nii sage küürimine võib pealegi naha maha võtta! Ja veel- ohtra vee tarbimise eest saadetakse kord kuus arve- ja see saadetakse millegipärast mulle. Mul hakkab endast alati kole hale, kui selle arve saan. Ma ei usu, et põllutöölistele sellised küürimisarved laekuvad! 

Riided määrduvad triol samuti viis korda kiiremini, kui mul. Õigupoolest on kõik riided peale ühte kandmiskorda kasutamiskõlbmatud ning tuleb visata musta pesu kasti. Pusad ja püksid ei tohiks nii kergesti määrduda- juhul kui tegu pole põllutöölisega. Minu arvates pole, minu teada käivad nad korraliku kooli kuuendas klassis. Aga nad kurdavad ühtlugu, et kõik pusad ja püksid on otsas. See tähendab, et vedelevad musta pesu kastis. Minu hinnangul lebavad nad seal puhtana, kuid trio täheldab määrdumist või vähemalt “imelikku lõhna”. Minu selgitused jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes. Nad lihtsalt ei pane “musti asju” selga! Ja noh, ei pea vist mainimagi, et arve, mis me tubli pesumasina töö eest tuleb, potsatab millegipärast ikka minu postkasti. :)

Kreemitamistest ja lõhnastamistest ma ei parem ei räägigi. Viimati lonkisin Loviisa kannul ILU poes, ta valis nimelt enesele parfüümi. Hoidsin ohutusse kaugusse, sest parfüümid muide maksavad ka. Usun, et maksja oleks kassas kergelt selgunud. Õnneks “päris seda õiget” ei leitud. 

Karl Johann sai sünnipäevaks ühe mehise parfüümi. Kui kuhugi mitte-kooli väljuma hakkab, piserdab end ka mehiselt üle. Mul on pärast tükk aega hingamisraskused! 

Hommikuse ja õhtuse kreemitamise peale kulub plikadel üüratu aeg. Ja te veel imestate, miks iga päev kooli hilinema kipume! Arvate, et minu iluravi tõttu? Oo ei- minul läheb meigile vaid viis tühist minutikest! Pesen ka kiiresti. Ma ei tööta nimelt põllul. 

Aga muidu on mu trio, vaatamata oma räpasusele ja ohtratele protseduuridele selle likvideerimiseks, väga toredad noored. Ja kui tõsiselt rääkida, siis mustus ja pesematus oleks ikka kordades hullem…

Tagasisõidu mõtted

 See reis oli koos lastega esimene peale kahe aasta tagust koroonaaja algust. Ainuvastutajana olin natukene ärev, eriti seetõttu, et Karl Johann pole koroonat põdenud ja reisis testidega. Meil, teistel on läbipõdemise tõendid ja sellega on automaatselt pool muret vähem. 

Testidega reisimise korral tehakse nimelt tihtilugu veel lisakontrolle ja mõelda vaid, kui see oleks järsku (vale)positiivset näidanud- me istunuks ju kõik kogu reisi vältel kuskil koroonahotellis kinni!

Õnneks läks kõik hästi. Jah, Hispaaniasse jõudes küsiti küll QR koodiga riiki sisenemise vormi, aga et olin selle täitnud juba enne, kui Joss sai teada negatiivse testitulemuse, oli see vaid formaalsus. 

Tagasi lendasime läbi Itaalia ja see oli veidi komplitseeritud, sest Itaalias on veel üsna karmid piirangud. Näiteks, lugesin ma, ei aktsepteerita seal negatiivset testi, ainult vaktsineeritust või läbipõdemist- seda nii kohvikutes, muuseumides kui ka mujal. Lennujaamas need reeglid siiski ei kehtinud ning imekombel ei huvitanud Jossi värskelt tehtud (ja taas pisukese ärevusega seotud) antigeeni test mitte kedagi! 

Küll aga tekkis väike paanika lennuki pardale minnes. Selgus, et lennukis aktsepteeritakse ainult teatud tüüpi maske, sääraseid, mis näevad näol välja nagu koera koonud. Meil neid muidugi polnud ja pileti kontrollija käskis südamerahuga minna neid kuskilt duty free poest hankima, kuigi enamik inimesi oli juba lennukil. See oli tõeliselt tobe hetk! 

Jah, tagasitee oligi muidu liiga ideaalne. Kõik sujus, midagi ei pidanud otsima, kusagil ei olnud vaja arutult passida. Tõsi, pagasi eest maksin esimesel lennul lisatasu, teisel pidime asju kohvrist vähemaks koukima. Aga see selleks. 

Küllap on varsti kõik veelgi lihtsam. Koroona vajub tasapisi unustuste hõlma ja asemele tulevad uued mured. Oleks et need enam nii vastikul kombel reisimist ei puudutaks. 

Teisemelised ja süü

Olen üle pika aja jälle lastega reisil. Nüüd on nad teismelised. 

Teismelistega reisimine on ühest küljest väga lihtne, teisest närvesööv. Lihtne on selles osas, et nad pole enam kellaaegadest ega unerütmist sõltuvad ja saavad mind ka ühes või teises osas aidata. Näiteks sellesse villasse, kus elame praegu, sõitsime lennujaamast puhtalt Loviisa GPS-i järgi. Tõsi, päris kohalejõudmisega oli siiski seiklusi, kuid tiirutasime tegelikult vaid ca 500m raadiuses ja otsimisaeg oli imelühike, võrreldes kasvõi eelmise korraga siinsamas Lanzarotel.

Närvesööv on aga see, et teismeeas on noored kõige enesekesksemad. Maailm tundub tiirlevat ümber nende ja nad kuulutavad seda üsnagi valjuhäälselt. Minagi tunnen end vahel nende teenindamiseks kutsutud ja seatud olevat, kuigi annan neile teadlikult nende eristumisprotsessis üha rohkem ja rohkem vastutust. Mõneti nad seda ka võtavad, teisalt jäävad aga veel hätta ja siis olen ikka mina süüdi!

Toon näite. Täna matkale minnes ütlesin, et teele jääb ka kaks kaljude vahele peidetud liivaranda. Kuna minu jaoks on ookeanivesi liiga jahe, siis mina enda ujumisasju kaasa ei võta. Kes tahab, võtku. Lisaks palusin jalga panna mugavad jalatsid. 

Karl Johann tuli plätudega. Kuna ta aga kordagi ei kurtnud, jätan selle siin kommenteerimata. 

Loviisal olid jalas ketsid ja pikad-laiad teksad. Tema avastas esimest liivaranda nähes, et ujumiskott jäi autosse. Mina olin süüdi, et ei öelnud, et see tuleks kaasa võtta. Kuni ta oma ketse jalast võttis, olime me teistega veidi eemale jalutanud ja mina olin süüdi, et teda ei oodanud. Tänu sellele, et ma teda ei oodanud, ei jõudnud ta oma pikkasid-laiasid teksasid üles keerata ja nüüd olid need altotsast täiesti märjad, mis oli samuti minu süü. Nagu muuseas andis ta oma ketsid ja pusa minu kanda (väljas oli 25+ kraadi!) ja kui ma sellest keeldusin, olin jällegi süüdi selles, et talle meelde ei tuletanud autost kotti kaasa võtta. Lisaks hakkasid tal silmad valutama ja mina olin süüdi, et ma ei öelnud, et soojamaareisile tuleb päikeseprillid kaasa võtta (kusjuures ütlesin!). Andsin talle enda omad, aga kuna need on kerge miinusega, mis ei ühti tema omaga, olin selleski süüdi. Pea hakkas ka ringi käima ja mütsi puudumise osas, mille kaasavõtmist ma samuti polnud meelde tuletanud, jäin süüdi. 

Et ma selleski süüdi olin, et ei arvestanud, et ketsid ja liivased jalad ei sobi kokku, siis see on juba kõrgem pilotaaž. Muidugi hakkas liiv ketsides hõõruma ja ma oleksin võinud kohe öelda, et sokkide jalgapanek teeb asja paremaks. Kui ma seda ütlesin, oli juba hilja ja olin taas igati süüdi. 

Siiski läks matk hästi ja peaaegu kõik olid tagasi jõudes rõõmsad, välja arvatud mina ja Loviisa. 

Lisann teeb seda teisiti. Kui ta kuulis, et ma ei viitsi täna õhtul Chinatowni minna (see on ülisuur ja ülinõme odavate hiina kaupade pood), tõmbus ta kurbusesse ja üksindusse. Seda oli võimatu mitte märgata. Kui ma küsisin, mis tal viga on, ütles ta, pilk traagiliselt taevas, "ah, ei midagi".

Muidugi tundsin end kohe üle mõistuse süüdi...

Karl Johannil on aga kõik asjad pidevalt kas kadunud, katkised, mustad, haisvad või läbimärjad. Ma ei hakka isegi mitte mainima, kes selles süüdi on!

Kirss angioom

 Nahahädade äratundmise osas võiks mul küll varsti juba doktorikraad olla. Tõsi, ma ei opereeri, nii et erapraksist veel avada ei saa. Või kui, siis ainult konsultatiivses osas.

Lugege parem, mis sel korral juhtus! 

Minu poeg palus mul nimelt üleeile õhtul vaadata, kas see, mis ta seljal sügeleb, on punn või sünnimärk. Vaatasin. Punane täpp. Ei mina tea, on see punn või mis! Arvasin, et ärgu pigem sügagu. 

Eile õhtul, kui maja oli juba vaikne, tuli aga pidžaamas poiss alla korrusele, kus ma end parasjagu tugitooli raamatut lugema sättisin ja ütles, et vaadaku ma nüüd- talle tundub, et ta siiski sügas seda punast täppi ja nüüd tundub talle iseäranis kindlalt, et too täpp veritseb. 

Sa püha müristus! Jah, see veritses tõesti! Kogu selg oli verega ühtlaselt kaetud! Kargasin kui nõelatult oma tugitoolist välja ja asusin poja selga küürima. Seejärel puhastasin tolle punnikese ära. Ja hakkasin ootama, millal verejooks kinni jääb. Veri aga muudkui nirises. 

Olete kindlasti näinud, kuidas vesi maa-alusest allikast maapinnale vuliseb. Vaat nii vulises ka vereke mu poja pisikesest punnist. Jäämata seisma! Kui ma juba oma pool tundi olin seda salvrättidega tupsutanud, vajutanud, hoidnud ja seejärel taas tõdenud, et vereojake ei peatu, hakkas mul hirm. Poisil oli selleks ajaks kohe tõsine paanika peal. 

Helistasin 1220. Perearsti infoliin. Rääkisin probleemi lahti ja sain kuulda, et ilmselt on tegu komboga sünnimärk+ veresoon. Ja et säärane verejooks ei pruugigi ise seisma jääda. Et mindagu nüüd traumapunkti. Niisiis Lastehaiglasse. 

Seda me tegimegi. Mis ma, pool-doktor, muud ikka välja pakkuda oskasin. Õnneks polnud seal järjekorda ja riielda sain vaid selles osas, et traumapunkt olevat ikka traumadele, mida ma sinna otsin! Sünnimärkide jaoks on pediaatrid. Ja kirurgid, nagu hiljem selgus. 

Pediaater oli lahke. Niipalju ta säärasest punnist teadis, kui et verejooksu sulgemiseks tuleb sellele survet avaldada. Niisiis asetas ta veritsevale kohale tugeva plaastri. Kirurgi, kellega ta muus osas konsulteerida soovis, polnud aga parasjagu tööl. Aeg ju hiline! Nahaarstile, soovitas ta veel ukselt ning siis sõitsime punni ja plaastriga ühes koju tagasi.

Laste nahaarstile saab küll. Aga maikuus. Pole just eriti ahvatlev perspektiiv, eriti selle teadmise taustal, et täna õhtul süganuks Joss seda punni taaskord. Jah, eraarstile on mul veerbuari keskpaiku siiski aeg broneeritud. Maksab ligi sajaka, kuid tervis on otse loomulikult tähtsam. 

Ja täna õhtul ma siis tudeerisin oma teadmiste puudujääva osa hindele viis ning lugesin tarkadest materjalidest järgmist: see ei ole sünnimärk. See pole ka puberteediealise seljapunn. See on kirss angioom! Mõnikord öeldakse ka hemangioom. Mõnikord lausa seniilne hemangioom, aga kuna alles mingi nahahäda kohta, mis käis kirjalikult ka siit läbi, oli kasutusel sõna “seniilne”, siis las see esialgu jääb. Kirss angioom on sobiv. Punane punn. Kui katki läheb, võib veri väga kaua voolata. Mis aga kõige olulisem- ta on täiesti ohutu, mis sest et tüütu. Guugli pildi pealt vaatas vastu täpselt see moodustis!

Vaat nii. Kaks arsti rääkisid mulle vigastatud sünnimärgist. Mina aga panen nüüd prillid ja luubi karpi ning hakkan uut uksesilti meisterdama. Ülalreas on nimi. Nime all aga väiksemate tähtedega, sest muidu ei mahu ära: psühhoterapeut- dermatoveneroloog. Ei, ma ei opereeri, ärge muretsege! Mina ainult konsulteerin. 

Null perenaist

 Mõtlesin hakata veel tublimaks ja valmistada nüüdsest peale lastele iga päev ka sooja toitu. Noh, õhtuks või nii, lõunat ja oodet nad söövad õnneks koolis. 

Täna otsustasin, et teen kanasuppi ja eriti-tubliks-saamise boonuseks viskan hooletult ka ühe rootsi kringikese ahju. Tean, et need kaks rooga ei tundu tublile perenaisele mingi eriline hookuspookus, ega mullegi mitte, aga ometi päädis asi sellega, et ma lõikasin, hakkisin, riisusin vahtu, veelkord lõikasin, hakkisin, koristasin laga, segasin, valasin, tõstsin, koristasin laga, sõtkusin, mõõtsin, sõtkusin veel, lisasin, sulatasin,  koristasin laga ja nii edasi!!!

Kell on jube palju. Ma ei ole harjutanud. Näpuotsagagi mitte! Ma ei ole üldse midagi mõistlikku teinud! Supp tuli muidugi hea ja kringel pole veel valmis, aga teate... jään edaspidi siiski rohkem valmistoidu- tüübiks. Ka poest saab suhteliselt tervislikku kraami, kui teadlikult osta. Kõike ümbritsevat, mis toidutegemise juurde käib, ja mida nimetan lühikese sõnaga "laga", on minu jaoks ikkagi liiga palju ja liiga ajamahukalt.

Muidugi nädalavahetustel teen tavaliselt ikka ise süüa- ja mitte vähe! :)

Okseviirus

Nn “okseviirus” mulle ei nakka.

Küll aga triole. 

Kõige hullem okseviirus oli triol siis, kui nad olid 3-kuused. Selle viiruse tõi meile koduabiline ja asi oli niivõrd hull, et meie kõikide laste juures (nad olid korraga haiged) käis kiirabi. Oksendamisest tingitud vedelikupuudust siiski ei tuvastatud, seega võisime jääda kodusele ravile. Aga mis sa seal ikka ravid! See jubedus tuleb lihtsalt läbi põdeda! Imikutele ei tee selgeks ka, miks neil nii paha on ja mõlemast otsast kahurid purskuvad.

Teine õuduste öö oli siis, kui trio oli umbes poolteist-kaks. Sellest sündmusest mäletan vaid seda, et sättisin nad oma voodile ritta ja üritasin kausiga ümber voodi joostes parasjagu oksendavale lapsele “pihta saada”. Kuna nad aga oksendasid kõik ja vahetpidamata, tundsin end nagu mune püüdev hunt nõukaaegses elektronmängus. Too kujutletav mäng saavutas kesköö paiku enneolematu kiiruse, mistõttu kauss muutus abistavast elemendist takistavaks ja tuli mängust eemaldada. See-eest asus mängu pesumasin, mis hakkas tublit tööd vihtuma okseralliga võidu. Kaotaja oli küll ette teada ja esimeste puhaste linadeni läks pesumasinast ja kuivatist läbikäiduna mitu tundi, aga seitse vaprat masinatäit tõstsid tubli koduabilise siiski kangelase staatusesse. Ärge parem küsige, miks olin kogu ses sündmuste keerises ihuüksi! “Keegi peab ju tööl ka käima”, torkab siiani valusalt hinge. 

Rohkem sama eredaid kõhuviiruse juhtumeid ei meenu. Täna tuli aga meile taas üks omataoline külla. Nagu laulus “majast majasse astub jonn”. Nimelt olid Otto ja Ruben samas tõves üleeile ja eile. Lisann ja Loviisa, kes praegu õnnetus seisus, nendega ei kohtunud. Küll aga mina, käisin nimelt lapsi hoidmas. Ja ka Helis oli eile meil. Kõhuviirus on ju kole nakkav. Lisann, sarnaselt Rubeniga, oksendas üheksa korda. Loviisa, sarnaselt Ottoga oksendas vähem, küll aga kannatas lisaks kõhulahtisuse all. 

Karl Johann on siiani terve.

Ja mulle, nagu ütlesin, ei nakka.

Ikkagi-  vastik-vastik-vastik!

Koroona 3

 Ei mingit asümptomaatikat. Mu koroonatest oli üdini negatiivne, mis on ju õigupoolest hea, kui arvestada sellega, et mõned põevad üsna raskelt. Aga teisest küljest andnuks asümptomaatiline läbipõdemine vabaduse olla jälle mina ise, kuigi ainuüksi seetõttu ma seda viirust siiski külge ei soovi. Noh, kui just ise oleks tulnud… kuid mul oli juba algusest peale säärane tunne, et mulle ei tule. 

Täna lasin teha pcr-i kahele mittepõdejast lapsele. Vastus on juba enam-vähem teada, kuid õhkõrn lootus saada ausa teismelisena kinno võiks ju siiski jääda…

Imelik aeg. Imelikud otsused otsustajatelt. Ja meie talitame vastavalt…

Koroona 2

 Õnneks pole mul siia peaaegu midagi kirjutada. Positiivsel tuli maitsemeel tagasi. Kõik kolm istuvad päevast-päeva äraseletatud nägudega videotundides. Tava-olukorras saadaksin nad pikema jututa kooli. 

Ise käisin samuti täna õhtul PCR-testi tegemas, noh, et kui juhuslikult peaksin asümptomaatiliselt põdema, läheks see ikka kuhugi kirja ja saaksin digilukku läbipõdemise tõendi. Homme ehk saan ka ülejäänud kahele pcr testimise, samadel põhjustel. 

Saaksime reisile.